Kui sa oled uus siin blogis, siis selles postituses ma jagan lugu lapse saamisest peale lapse kaotust.
Meie lugu poja surnultsünni osas saad lugeda SIIN.
Elu edasi peale kaotust on loetav SIIN ja 5 kuud pärast lapse kaotust SIIN.
Selles postituses jagan aga uut rasedust peale lapse kaotust ning seda kuidas Piiga ehk Sofike siia ilma jõudis peale seda kui kaotasime poja.
Poja kaotusest oli möödunud 6 kuud, me ei olnud planeerinud nii kiirelt järgmist last, tegelesime leinaga, enda vaimse tervisega, mina olin tööle naasenud ning vaikselt hakkasime harjuma uue eluga, milles üks meie pereliige ei ole igapäevaselt meiega. Mensa hilines ja ma avastasin, et olen taas rase, testil 2-triipu.
Olime esialgu segaduses, aga samas koheselt ka tundsime teatud elevust ja rõõmu. Saime aru, et see on märk sellest, et kuigi valu elab hinges edasi, siis siiski lootus veel lapsi saada ja unistus nendega koos kasvada elab edasi ja osa meist on juba valmis jälle lapsevanemaks saama. Elevusega panin aja Tartusse esimesse kontrolli, et rasedus tuvastada. See aga jäigi tuvastamata, sest tegemist ei olnud veel Sofikesega, tegu oli biokeemilise rasedusega, mis katkes väga varakult. Siiski me otsustasime minna Tartusse kontrolli ja sealne ämmaemand, kes meid vastu võttis oli nii armas inimene, selgitas miks selline katkemine juhtub ja andis meile lootust tulevikuks, et see ei tähenda, et meil midagi pahasti on. Me läksime eluga edasi mõtteviisiga, et küllap siis ei olnud praegu õige aeg.
See oli veebruar 2025, poja surmast oli nüüd möödunud peaaegu aasta. Ma tundsin ennast kuidagi teisiti. Nagu ma ei oleks üksinda enda kehas, seda on isegi raske selgitada. Rääkisin sellest Simsule ja ta ütles mulle juba veidikene kurvameelselt, et see on järjekordne sisetunne, mis ei osutu tõeks, et ärme looda väga palju. Läks mööda veel nädalakene kui selgus, et mensa hilines, tegin testi, see oli negatiivne. Olin veidike kurb, aga mõtlesin, et ah mis seal ikka. Ju siis ei ole veel õige aeg…
Nädal möödas ja ikka veel ei mingeid päevi ning minu sisetunne aina tugevam. Tegin uue testi ja ilmus üliõrn triibuke. Läksin elevusega seda näitama Simsule, tema jooksis kohe apteeki ja tõi veel 3 testi. Tegime neid teste veel ja triip hakkas minema tumedamaks iga päevaga. Esimene ärevus oli meil sellega, et äkki on tegu jälle biokeemilise rasedusega. Siiski panin juba aja Meditasse kontrolli. Tegime teste edasi ja need läksid aina tumedamaks. Minul lisandus ka iiveldus. Nüüd oli juba üle 5 nädala möödas ja välistasime biokeemilise raseduse, aga kartsin emakavälis rasedust, aju lihtsalt ei suutnud uskuda ja vastu võtta, et seekord võiks õnnestuda ja ka hästi minna. See on üks asi uue raseduse juures peale kaotust, meil oli raske uskuda, et kõik saab hästi olla. Võitlesime mõlemad abikaasaga nende kahe tunde vahel, et kõik on suurepärane ja samas hirm, et äkki midagi on valesti.
Esimene kontroll. Istusime ootusärevalt Meditas arsti ukse taga, hing sees värisemas. Meid kutsuti edasi ja liikusime kabinetti. Tuvastama jah? ütles arst. Noogutasime. Arst küsis eelnevate raseduste kohta. Kuigi ma olin täiesti kindel, et suudan nüüd Stefani loost rääkida juba neutraalselt, läksin endast väga välja ja hakkasin lohutamatult nutma kui ütlesin, et “Aasta tagasi, laps sündis surnuna”. Arst oli aga väga empaatiline ja tore, selgitas kui kahju tal on ja samas ütles ka, et vaatame kuidas nüüd praeguse rasedusega lood on. Nägime Sofikest. Aga südametööd veel ei saanud kindlalt tuvastada. Minul pisarad voolavad mööda nägu ultrahelis. Medita arst lohutab, et mitte veel muretseda, ta on veel väga pisi, keskendume sellele, et olete rase ja laps on õiges kohas kinnitunud. Nüüd nädala pärast tagasi ja siis näeme juba ka südant.
Läksime ärevusega koju ja ma hakkasin iga päev testima, triibud läksid aina rasvasemaks ja minul iiveldus aina tugevamaks. See oli kõige raskem nädal üldse. Lõpuks saime uuesti kontrolli, ärevusega olin ultraheli toolis ja Simsu minu kõrval kätt hoidmas, mõlemal nutt kurgus ja süda peksmas. Ma isegi ei julenud ekraanile vaadata kui ämmaemand arsti kõrval ütles, näed seal ta lööb, kenasti, väike südamekene. Meil Simsuga pisarad voolavad õnnest. Edasi istusime kõik koos maha ja meile selgitati kuidas enda eest edasi hoolitseda ja pandi uus aeg, et rasedusega arvele võtta.
Esimene trimester
Möödus meeletute peavalude ja iivelduse ning oksendamisega. Ma oksendasin nii palju, et miski ei seisnud sees. Simsu oli see kes meie peres võttis kõik rollid enda peale ehk koristas, aitas vanemal lapsel õppida, tegi süüa, tõi mulle poest midagi mis vähegi leevendaks iiveldust, pani öösel äratused, ärkas ja kontrollis mind kas mul on kõik korras. Mina oksendasin ca 5-6x päevas, käisin EMOs tilka saamas ja valuvaigisteid, sest peavalu oli meeletu ja ei allunud paratsetamolile.
Mu keha oli äärmiselt valves, ma tundsin iga valu ja teistmoodi tunnet kehas ja see oli koheselt ärevuse vallandaja, kas kõik on ikka rasedusega hästi? See mõte käis meil mõlemal peast läbi 110x päevas.
Ma ei käinud kodust väljas, tegin vaevu tööd. Erakorralises tehti ka uuringuid ja ei leitud konkreetset põhjust peavalude taga ning kompuuteruuringust ma loobusin lapse ohutuse huvides.
Tervis hakkas vaikselt paremaks minema 12ndal rasedusnädalal ning oluliselt paremaks 14 nädalal, siis tehti ka ultraheli uuring ja saime juba ka teada, et tegemist on Piigaga. Temaga oli kõik väga heas korras. Olime rõõmsad nii minu parema tervise üle kui ka Piiga hea tervise üle. Läksime ja ostsime talle esimese riietuse ja esimese kaisuka. Tunne oli hea.
Teine trimester
Möödus peamiselt uue ärevuse lainega, kuna hakkasin hakkasin tundma liigutusi vaikselt, aga need ei olnud korrapäraselt tunda, sest Piiga oli veel liiga väike. See kakkus üles vana traumat ja tuletas meelde pidevalt hetke kui ma enam ei tundnud Stefani liigutusi nii selgelt. Püüdsin ennast rahustada ja rääkisin ka ämmaemandaga sellest. Tema samuti rahustas, et Piigal on veel niiiii palju ruumi, et mingit põhjust muretsemiseks ei ole. Iga ebaregulaarsus pani südame kiiremini põksuma, pidin täiesti teadlikult kasutama samu võtteid mida enda klientidele õpetan triggerite ja ärevuse puhul, et tervislikult toime tulla oma tunnetega. Iga vetsus käimine hoidsin hinge kinni, et verd ei näeks. Iga väike muutus kehas tundus ohumärk, millele pidin reageerima enda närvisüsteemi rahustades, et mitte lolliks minna ja elada doppleri küljes.
Teine märksõna olid erinevad uuringud. Kuna eelmine rasedus lõppes lapse surmaga, sest platsentas oli tromb, siis nüüd saadeti meid nii geneetiku juurde kui ka sisehaiguste arstile, et välja selgitada kas saame kuidagi trombi ennetada ja kas seda on vaja teha. Selgus, et meil geneetilist soodumust pole ja minul ka veretestid ei näidanud riski trombi tekkele. Seega võeti otsus vastu rasedust jälgida hoolikamalt ultrahelides, kontrollida alati verevoolud üle ja mingeid lisa ravimeid ei olnud mulle vajalik määrata.
Emotsionaalselt, see oli väga kergendav aeg kui hakkasin tundma regulaarseid liigutusi, see oli justkui pidev kinnitus, et Piigaga on kõik hästi ja ka füüsiliselt oli teine trimester väga tore. Keha skännis liigutusi alateadlikult. Sellest ma sain teada peale sünnitust kui istusin voodiserval kell 10.00 hommikul ja sain südari, et laps ei ole terve hommiku liigutanud, hetke pärast jõudis kohale, et laps on minu kõrval voodis.
Muidu teisel trimestril tervis oli hea, ärevus taandus kui liigutused muutusid regulaarseks ja tugevaks, sest sain Piiga löökidest kõhus pidevalt infot, et temaga on hästi. Arstide pidev järelvalve ja meie uuringud andsid samm-sammult aina suuremat turvatunnet ja kindlustunnet. Isiklikult ma kirjutasin Piigale kirjasid kui väga ma teda ootan ja lõin temaga omamoodi sidet. Uuringud ja geneetiku juures käimine tegelikult andsid meile ka väga palju infot Stefaniga juhtunu kohta ja see justkui tervendas meid Simsuga, me saime palju selgust, et miks see juhtus ja ka teadmist, et see oligi haigus, mitte paratamatus, et nüüd nii lähebki alati. Üldiselt olime Simsuga terve teise trimestri nautimise faasis, sest kõik oli hea ja turvaline. Ka Medita personal tekitas meile väga hoitud ja turvalise tunde. Meid kuulati, meiega arvestati igal sammul ja me tundsime, et nad tegid kõik endast, et me tunneks hoituna. Kui ma saaksin kellelegi, kes vajab nõu kuidas tunda ennast peale sellist juhtumist uue rasedusega turvaliselt, siis valige enda jaoks usaldusväärne ja turvaline personal rasedust jälgima. See annab tohutult juurde.
Kolmas trimester
Kolmanda trimestri märksõnadeks peamiselt taas uuringud ja lapse kasv. Piiga on pisike, öeldi meile ultrahelis. Kõik minu lapsed on olnud pisikest kasvu, aga tema kasv oli seal alumise lubatud piiril. Taas otsustas meie väga põhjalik ja armas ämmaemand Medita kliinikust, et teeme tihedamini ultrahelisid, jälgime verevoolu ja lapse kasvu ning sünnitusplaani otsused saavad toetuda uuringutele.
Kõik uuringud olid järjest korras, laps kasvas küll oma alumisel piiril aga siiski kasvas. Oli aktiivne ja terve. Ühel korral käisime ka erakorraliselt kontrollis. Tundsin lapse liigutusi harvem ja see käivitas minus meeletu ärevuse. Kontrollis selgus, et ta magas ja tegelikult oli kõik hästi. Peale seda oli ta tegelikult täielik aktivist. See ainult suurendas südamerahu. Hoolimata sellest, et Piiga oli ennast juba sünnituseks valmis pööranud ja minul suur kõht ning kõikvõimalikud füüsilised ebamugavused, nautisime viimaseid nädalaid rasedust. Käisime palju jalutamas, veetsime aega koos. Seekord ma otsustasin, et isegi kui juba tuhukesed vaikselt käivad, me ei jäta midagi ära ning ei ahelda ennast koju. Käisime kinos, nautisime muuseumi ja naersime palju. Põhirõhk oli enne sünnitust ennast võimalikult hästi tunda, et ei jääks aega kodus muretseda ja jalga kõigutada, et millal juba beebi tuleb. Emotsionaalselt olid kõige suuremad hirmud minu sees seotud sünnitusega. Kas ikka kõik läheb hästi. Kas mina ja tema saame koos hakkama.
Muus mõttes oli elus palju toimumas, valmistusime Piigaga kohtuma, varusime puudujäävaid asju. Müüsime kodu maha ja vahetasime elukohta. Käisime ka Stefani hauda korrastamas ja nägin, et Simsule oli see endiselt väga raske. Minule juba talutavam. Istutatud said ilusad kirjud kanarbikud ja süda rahul enne kolimist. Nüüd on kõik tehtud mis tahtsime ja Piigaga kohtumine saab tulla.
Üks huvitav seik mis juhtus oli see, et külastasin enda ema ning ta oli Piigale ostnud armasa riietuse. Selle riietuse peal oli vikerkaar ja kiri “Rainbow”. Mul läks süda nii soojaks ja küsisin emalt, kas tema teadis, et last, kes sünnib peale lapse kaotust, kutsutakse vikerkaare lapseks. Mu ema seda ei teadnud. Minu jaoks oli see aga märk, et kõik läheb hästi.
Nüüd oli aeg ka meditsiiniliselt paika panna sünnitusplaan. Arvestades kõiki asjaolusid ja Piiga pisikest kaalu, otsustati 39 nädalal alustada sünnituse esilekutsumisega.
Piiga sünnitamine
Oi seda ärevust päev enne sünnitust, me läksime juba Tartu kanti abikaasa maakoju valmis, et hea hommikul Tartu haiglasse minna. Tegime sauna ja ajasime juttu, aga magamisest suurt välja ei tulnud. Keerutasime mõlemad terve öö nagu grillkanad kuniks lõpuks siis otsustasime, et lähme vahime telkust The Floori hoopis, mida me ikka lolli mängime kui magada ei saa.
Hommikul asusime väriseva südame ja kerge elevusega teele. Minu kujutluses käis asi nii nagu Stefaniga, natuke tabletti ja sünnitus tööle ning siis õhtuks beebsu süles. Nii aga päriselt ei läinud. Esmalt tehti KTG ja ultraheli, võeti proove. Oh seda üllatust, kui saime teada ultrahelis, et Piiga oli visanud korralikult kasvu ning enam ei olnud ta pisike ja alampiiril, vaid täiesti normaalses keskmises kaalus. Saime liikuda sünnituseelsesse osakonda kus otsustati kasutada ballooni emaka avamiseks, mul juba oli avatust 1-2 cm kanti. Kahjuks ei õnnestunud siiski see meetod ja alustati tablettidega, aga tagasihoidlike doosidega, sest Piiga oli aktiivse võimlemisega pulsi kõrgeks saanud ja ei olnud hea mõte kiiresti ja agressiivselt sünnitusele läheneda. Tiksusime Simsuga palatis ja mina vaikselt valutasin, ise lootes, et nüüd järgmise doosiga läheb asi käima. Tiksusime õhtuni ja siis Simsu pidi ööseks ära minema haiglast. Mina andsin enda lootustes alla, et Piiga 27ndal sünnib ja läksin magama, et järgmiseks päevaks valmistuda.
Järgmisel päeval oli avatust veelgi rohkem ja ballooni paigladus õnnestus. Simsu muidugi oli ärevil ja ootas millal saaksin sünnitustuppa, et ta saaks minu juurde tagasi. Ballooni puhul võib minna pikalt kuna see peaks, siis raskusega aitama emakat avada nii palju, et veed saaks lahti teha ehk ca 3 cm. Minu üllatuseks ei möödunud kaua. 3h ja balloon väljus ning mind suunati sünnitustuppa. Avati veed, mis olid selged ja korras. Simsu sai liituda ja jäime valusid ootama. Neid ei tulnudki, Piigal ei olnud mingit tahtmist sündida, tal oli seal kõhukorteris väga mugav. Veed avati 28ndal kella 15 paiku ja sain ka paar tundi hiljem tilguti, et emaka tööd käima saada. Valusid ei olnud nüüd vaja kaua oodata. Tuhutasime Simsuga koos ca kella 18neni ning siis juba oli protsess nii töös, et soovisin epiduraali. Seekord see toimis valatult ja sain puhata tuhude valudest. Ajasime Simsuga juttu, ta viskas nalja ja mina hurjutasin, et ta nalja ei viskaks, sest valus on naerda. Mingil hetkel kuulsime kuidas kõrval toas keegi sündis, oli paar võimsat möiret ja lapse kisa. See kiskus automaatselt meil mõlemal vana haava lahti, sest Paides Stefanit sünnitades sündis ka vahetult enne kõrval toas elus laps ja me ütlesime seal, et kunagi läheb meil samamoodi. Nüüd seda sama olukorda uuesti kogedes, me nutsime õnnest, sest käes ongi see olukord mil meil läheb paremini, sest KTG näitas kenasid südamelööke Piigal.
Mingil hetkel tundsin, et keha hakkab pressima ja mainisin seda ka ämmaemandale, tema hakkas asju valmis sättima ja hakkas pihta viimane etapp, kell 21.11 oli asetati Piiga minu rinnale. Me ei jõudnud teda ära imetleda, tema uudistas vaikselt, nohises ja hakkas hoogsalt rinda otsima. Me lihtsalt olime sõnatud. Piiga imetlemisega oli nii palju tegemist, et ma isegi ei märganud kui mind natuke õmmeldi ja kui platsenta sündis. Seda õnnetunnet on lihtsalt võimatu sõnadesse panna mida me tundsime. Lisaks oli kogu personal nii soe, sõbralik, toetav ja see kõik veel võimendas seda positiivset sünnituse kogemust.
Edasi ma kopeerin siia märkmed mida kirjutasin sünnitusjärgses osakonnas. Need on kõige vahetumad.
Peale sünnitust
Taastumine. See näitab kõike minu ja Simoni suhte kohta. Loomulikult ei pääsenud ka meie enne sünnitust nendest hirmu kommentaaridest: “Oodake vaid…lapse saamine muudab teil kõike”, “Varsti ei ole enam suhe nii lill”, “Varsti te ei saa enam magada ja hakkate tülitsema”. Need on teiste inimeste hirmud, mis tulenevad nende enda kogemustest. Kinnitasin ma endale. Ma praegu pikutan siin peretoas ja minu kogemus on rahumeelne ja imeline. Vähe sellest, et sünnitus oli igati kiire ja positiivne, me oleme teinud taas koostööd nii nagu alati. Nii heas kui halvas. Harmoonia on säilinud. Kuigi ma näen kuidas Simon pelgab Piigale liiga teha ja ei oska kõike esmakordselt elusa beebi isana, ta ei lähe närvi, ta ei jookse ära, ta ei jäta mind hätta. Ta on siin. Laseb mul puhata, süüa, pesta. Ta küsib abi, õpib kiirelt ja tegeleb enda lapsega. Krooksutab ja mähib teda, peseb teda. Hoiab teda. Toob teda minu juurde sööma ja silitab samal ajal mu selga, “Ma näen kui raske oli sul sünnitusel ja nüüd… see on vähim mis ma sinu heaks teha saan” ütles ta mulle. Ta ütles ka seda, et nüüd ta mõistab vanema armastust. Ta ei taha hetkekski lahkuda meie juurest. Tahab olla valvel, et meiega kõik hästi oleks. Meie koostöö on siin mega. Loeme üksteise märke lennult ja küsimata toetame üksteist. Ma tunnen 100% ennast toetatult ja rahulikuna. Puhas nautimine ja rõõm. Ei mingit stressi mida mäletan esimese lapsega haiglas oleku ajast 10 aastat tagasi…Osa sellest kindlasti tuleneb ka sellest, et olen ise kasvanud inimesena, rahulikumaks ja tasakaalukamaks. Enesekindlamaks.
Ma näen seda kõrvalt hästi kuidas Simsu võitleb ärevusega selle ees, et äkki Piigaga juhtub midagi. Vanad haavad tulevad esile, aga ta tuleb nendega suurepäraselt toime ja säilitab rahu ning suudab veel ka mind toetada. See pühendumine…Ma lihtsalt vaatan ja imestan kui suurepärase valiku ma olen elukaaslase osas teinud. Ta on tõeline tugevus millele saan toetuda. Ma ei olegi kunagi sellist tunnet varem tundnud, et nii haavatavas seisundis, ma olen nii hoitud. Laps on nii hoitud. Nii turvaline on. Ma ei tea kuidas ja kust ta võtab selle hoolimise ja armastuse, aga seda on piisavalt ja üleääre nii minu kui Piiga jaoks. Lihtsalt imeline on näha teda isana tütrega tegelemas. Nii toetav haigla personal kui Simsu on kinkinud mulle midagi hindamatut ehk esimesed päevad värske emana, mil tunnen ennast tõeliselt hoituna ja saan päriselt nautida beebiga koos olemist. Ma ei unusta mitte kunagi selliseid asju, sest need on hetked mis ja käitumine mis päriselt loeb.
Uus laps ei asenda surnud last
Ma tahtsin sellest teemast veel eraldi kirjutada lõigukese. Meile on mõista antud, et tehke uus laps, siis vana kogemus nagu niuhti pühitud. See asi ikka nii ei käi. Peale sünnitust võimendus igatsus Stefani järgi veelgi, sest jõudis võimendatult kohale mida me kaotasime. Need kõik hetked temaga. Lapse kaotus ei erine täiskasvanute kaotusest. Kui kellegi isa või vanaisa sureb, siis uus isa ja uus vanaisa ei asenda inimest keda kaotati. Ta võib tuua uut rõõmu, aga kaotuse kurbus ja igatsus ikkagi käib kaasas. Küll aga on Stefan saanud ikkagi osaks meie perest. Me räägime ja kaasame teda sündmustes ja nii ka sünnituse puhul võrdlesime laste sünnitusi, vaatasime ka seda kui palju sarnasusi õe ja venna vahel märkasime. Meenutasime ka neid hetki mis Stefaniga oli, kui saime teda veidike hoida süles. Koju sõidul samuti meenus turvahällis Sofikest vaadates see hetk kui tulime Paide haiglast välja Stefani mälestustega karp käes, mitte turvahäll nagu olime unistanud ja ütlesin ka Simsule läbi pisarate, et igatsen poja nii väga…”Mina ka” ütles Simsu.
Kodus kohanemine
Ma ütleks, et tavapärased lapsevanema rõõmud. Muretsed kas kaka on õiget värvi ja krookse on piisavalt tulnud. Magad üks silm ja kõrv valvel. Iga nutt teeb ennast ka kurvaks, sest tahaks kõik maailma ebamugavused lapselt ära võtta. Küll aga nagu paarisuhte puhul olen välja toonud, et kaks pühenduvat inimest teevad paarisuhtes olemise ülimalt lihtsaks, siis vanemluses on sama. Kaks pühenduvat vanemat teevad lapsega koos kasvamise lihtsaks. Meil käib tugev koostöö ja üksteisega arvestamine käsikäes. Kodutöid teeb see kes saab aega, laseme üksteisel kordamööda rohkem magada ja kui mina last toidan, siis issi on krooksutaja ja meelelahutaja rollis. Ja kui on raske päev olnud, võtame üksteist kaissu ja räägime sellest mis meil täna hästi läks ja kuidas homme saame Piigat siin maailmas rohkem toetada, et tal mugavam ja turvalisem harjuda oleks. Idüll. Ma ei suuda ikka veel uskuda, et 2025 aasta lõpuks on kõik minu soovid täitnud. Meie kodu on täis beebi lõhna ja beebi kisa ning süda täis tänutunnet ja armastust. Ka praegu kui siin kirjutan seda postitust on nii suur tänutunne südames. Saimegi hakkama! Sofia Lauren, tere tulemast. Anname isaga parima, et tunneksid ennast turvalisena ja hoituna.
Simsu mõtted ja tunded
Jagan siin ka Simoni mõtteid mida ta isaks saamisest kirja pani nii eelmise kui praeguse kogemuse näol.
Elu enne lapse surma
Olin rõõmus ja elevil teades, et kohe varsti saabub siia ilma minu kallis poeg Stefan, keda
hellitavalt naisega kutsusime Mõnglikeseks. Kuna ta oli oskar testil ultrahelis nagu väike Mõngel siis me otsustasime naisega, et kutsume teda Mõnglikeseks. Ei osanud oodata ega karta mitte midagi, ainus hirm oli kas saan beebiga hakkama ja olen talle hea isa. Kui käisime ultrahelis ja kontrollis oli nii ilus see kuidas laps välja nägi ja ootasin väga millal lapsega saan kohtuda päriselt.
Saatuslik hommik
Olime naisega teel haiglasse kuna tuli teostada kontrolli ja tahtsime teada kuidas pisikesel läheb. Haiglas paigaldati naisele KTG ja olime mõlemad ärevil, sest süda aimas halba. Kui aga KTG ei leidud südame tööd hakkas ärevus veel suuremaks minema ja suundusime ultrahelisse. Ultraheli läks käima ja naine lamas selili voodi peal. Arst kontrollis ja lausus: „Pisikese süda ei löö, laps on surnud“. Mind valdas kuum-külm jutt läbi südame pealaest jala tallani ja see hetk ma tundsin, nagu mu seest oleks välja rebitud midagi. Mind kallistas ämmaemand ja kohe suundusin oma naise juurde, kes oli täiesti hüsteerias. Teda nähes tundsin, et ma ei saa olla nõrk ja pean oma naise eest välja astuma ning teda 100% toetama
kuidas iganes saan. Naisega valdas meid sügav nutt ja paanika, sest see oli nii raske kuidas kõik unistused, lootused ja soovid purunesid hetkega. Suundusime tagasi palatisse ja hoidsin oma naist. Suhtlesin nii enda kui ka naise perega, kellele teatasin, et pisike Stefan on meie ilmast lahkunud.
Koju minek ja uuesti haiglasse naasmine
Kui saime edasised juhtnöörid, et järgmine hommik haiglasse ja siis kutsume sünnituse esile. Läksime autosse ja sõitsime lihtsalt kuhu rattad viisid. Olin vihane, kurb, kuri, pettunud ja valutava hingega, sest see oli minu esimene laps, kellest jäin ilma. Enda sees tundsin, et ma ei saa lasta naisega sama juhtuda seega valvasin teda. Püüdsin olla tugev, et naist toetada ja olla talle olemas. Õhtul otsustasime kodus, et läheme haiglasse tagasi ning oleme seal ja siis teeme koos selle kadalipu läbi ning sünnitame oma vaikiva beebi siiski ära.
Sünnitus ja sellele järgnev öö
Hommikul hakati sünnitust esile kutsuma siis olime mõlemad masenduses, kuna ei teadnud mida oodata. Mina olin ärevil, sest oli hirm, et jään oma naisest ka ilma ja see hirm suurenes veelgi mida sünnitus lähemale jõudis. Kui naisel tuhud läksid aina tugevamaks, siis minu sees valdas tunne nagu tahaks talt seda valu ära võtta ja lasta tal rahus nutta.
Kõrval toas sünnitas ka teine naine ja tema lapse sünd kutsus esile tugeva reaktsiooni nutu näol, sest laps kisas ja ma teadsin, et meie laps ei kisa, kuigi südames oli õhk õrn lootus, et äkki ultraheli arst oli amatöör ja vaatas valesti. Naine lohutas mind lausega: „Järgmine kord on ilusam ja rõõmsam“. Ma nutsin lahinal, sest ma ju ei kuule oma väikse poja nuttu. Kui olime lapse kätte saanud, siis sellel hetkel ma murdusin. Ütlesin oma naisele: „Kallis ma enam ei suuda olla vapper, ma lähen eemale“. Nutsin mingi puki peal ja tundsin enda sees valu, viha, hirmu ja soovisin, et see olukord oleks teisti.
Sain oma poega süles hoida ja temaga hüvasti jätta, see oli osalt nii ilus hetk, aga samas ka nii valus. Ma tundsin kui väga ma teda armastan ja olin talle tänulik, et minust isa tegi. Kuigi see aeg lendas siis tunnen, et sain temaga piisavalt aega hüvasti jätta.
Öö oli sellest tulenevalt veel raskem, sest ei uskunud mis just juhtus. Aitasin oma naist pesta ja koos temaga pisaraid valada. Tundsin just kui mingi suurem tükk seest on lahti rebitud ja seda tagasi ei saa.
Urni kättesaamine ja matused
Kuna poja viidi Tartu Biomeedikumi siis urni koos tuhaga saime kätte Tartus. See oli veider, sest alles nädal tagasi hoidsin teda süles, aga nüüd puidus anumas tuha kujul. Korduvalt kallistasin talle ostetud kaisukat ja nutsin ning kui elutoas nägin ta urni siis oli seda võrd valusam. Aga ma püüdsin olla tugev, sest naine vajas mind ja ma ei saanud pead kaotada. Tundsin kuidas armastus oma naise vastu kasvas veelgi ja veelgi. Kartsin igahetk oma naise pärast, et äkki ta on järgmine, kes läheb.
Uus rasedus ja sünnitus
Kui naine ütles, et on rase siis mind valdas korraga rõõm ja hirm. Tundsin, et oma uue lapsega ma ei julge sidet luua. Hirm iga ultraheli ees oli kirjeldamatu. Nii kui ekraanil oli näha väikest südant löömas mind valdas meeletu kergendus ja tundsin kuidas kuumalaine käis üle kogu keha.
Kui piiga sündis oli uskumatu mõelda, et ongi terve ja nunnu piiga siin ilmas. Kuid sellega vallandusid vanad haavad mis kollitavad ja tekitavad tugevat ärevust, paanikat ja hirmu.
Kui kuulen võõraid hääli, liiga vaikset hingamist või muud sellist, siis tabab mind paanika, et äkki piiga sureb kohe. Kuigi arstid, ämmakad on korduvalt öelnud ja samas ka piiga on näidanud kui tugev ta on. Siiski hirm hällisurma ees on kurnav. Haiglas oldud kolm päeva olid une poolelt raskeimad, sest ärevus püsis kõrgel. Valvasin teda kaks ööd peaaegu kogu aja. Kodus olles hakkasin rahunema, kuid siiski on ärevus kogu aeg kõrgel. Pidevalt on vajadus kontrollida kas kõik hästi. Ma küll tegelen temaga ja näen kui tugev ja terve ta on, aga siiski hirm on kõrge. Piigaga olen loonud veel tugevama sideme kui ise oskasin arvata. Ta on mu silmatera ja minu pisike printsess.
Suurenenud ärevuse osas otsustasime abikaasaga kasutada ka nõustamise võimalust. Abi küsida ja vastu võtta ei ole märk nõrkusest või võimetusest toime tulla. Alati on hea on saada lisaks ka kolmanda osapoole tuge ja kuulamist, et olla endiselt terve ja toimekas lapsevanem ning tunda ka ennast rahulikumana. Ärevus röövib rõõmu, aga me oleme juba kord seda kogenud, et ka see läheb mööda ja väikese abiga on kergemini talutavam.
🌈👸