Tänase kirjatüki tahaks pühendada ja suunata neile õnnelikele kes on leidnud oma pärli ning soovivad seda hoida. Ma usun, et kõik kes kunagi vähemalt ühes suhtes on olnud teavad, et väljakutseid võib esineda. Aga kui armastus on suurem kui väljakutsed?
Vihjena saan õelda, et paarisuhte hoidmine saab toimuda rangelt ainult suhte sees ehk koduseinte vahel. Kõik mis jääb väljapoole on illusioon. Tõde on see, et inimene on võimetu kontrollima ümbritsevat, kontrollida saab ainult seda mis enda sees toimub ja sealt välja pääseb. Mõtisklesin levinud väljakutsete üle. Miks need tekivad ning kuidas saaks jääda halvas olukorras võitjaks.
Armukadedus…
Kahtlustused, nuhkimine, näägutamine, usaldamatus, kontrollivajadus, valu, süüdistused, ängistus on märksõnad mis iseloomustavad armukadedust. See on tunne, et kellelgi teisel on midagi mida mul ei ole. Minu partner. Nimelt tema tähelepanu, tema aeg, pühendumine. Kas see ikka on nii või on mul lihtsalt see tunne mis järjepidevalt valesid ja kahtlustusi hinge süstib?
Armukadedusel on palju nägusid, üks võib olla hullem kui teine. Kuid üks mis kindel, kadedus saab ikkagi alguse inimesest keda see piinab. See on inimese isiklik suhe iseendaga mille taga on tihti ebapiisavuse, madala enesekindluse ja puuduva enesearmastuse teemad. Seni kuni puudub sisemine tunne, et minus on kõik olemas ja rohkemgi veel saab kadedus oma salakavalad kombitsad läbi suhte piiride sirutada. Kui eksisteerib austus ning armastus iseenda suhtes, siis kuidas on võimalik üldse konkurentsi tunda? Miks ma peaksin tahtma suhtes olla inimesega kes suunab oma tähelepanu, pühendumuse ja aja teisele isikule? Miks ma tunnen, et ma olen ohustatud üksi jäämisest kui partner otsustab kellegi teise valida? Inimene kes iseennast armastab, austab ja hindab ei suuda aktsepteerida dünaamikat milles tema partner liigub sootuks erinevas suunas.
Kuid ometi on armukadedusel samasugune kaitsev roll inimese elu nagu teistel negatiivseks defineeritud emotsioonidel. Selle ülesanne on anda märku meie sisemisest potentsiaalist saavutada midagi enamat ja kaitsta hinge haiget saamast. Negatiivne tundub ta seetõttu, et teeb elu ja olemise ebamugavaks. Reaalsuses suudab aju suurepäraselt trikitada inimest kolli nägema seal kus teda ei ole.
Armukadeduse ja üldiselt kadeduse tundmine on tegelikult normaalne, aga teatud piirides. Enesearengus ning tervenemisel on sel samuti oluline roll kuid millal muutub armukadedus tervislikust hävitavaks?
Tervislik on:
Enne reageerimist teadvustamine kust tunne alguse sai? Kas ma ootan partnerilt pisut rohkem kui ma olen talle rääkinud. Ehk mu partner ei teagi, et ma soovin rohkem kingitusi, kaisutusi või koos veedetud aega. Ta ei pruugi lugeda kehalisi märke, reageeringuid ja emotsioone õigesti ning ammugi ei ole mõtet loota, et ta selgeltnägijate klubisse kuulub. Tunneta kadedust, miks see tekib? Mis puudu on? Milline inimene, situatsioon selle tunde vallandas? Pane kirja ja räägi partnerile ausalt ja avatult. Pole millegi üle piinlikust tunda. Ei eksisteeri inimest kellel ei oleks mõnd luukere kapis. Arutlege koos partneriga kust selline trigger alguse on saanud, kas see võiks olla miski mida kogeti lapsepõlves või eelnevates suhtes? Kuidas üksteist toetada, et see häiriv olukord üle kirjutada ja tervendada? Millist toetust saab partner pakkuda?
Hävitav on:
Tugevalt ja negatiivselt reageerida sealjuures partnerit süüdistades tegudes mida ta tegelikult teinud ei ole, sest hetkel on valus ja aju näeb kollikesi kõikjal. Tugev negatiivne reageerimine kaaslase aususele kui ta tunneb, et on eksinud millegi suhtes ning soovib sellest rääkida haavatavalt. Usaldamatus reaalse põhjuseta ning väljamõeldu nina alla viskamine. Korduvalt juba varem lahendatud teemade üles toomine. Nuhkimine ning kaasalase piiridest üle astumine sooviga kontrolli omada olukorra ja inimese üle. Ükskõik milliste piirangute seadmine kaaslase vaba tahte üle eesmärgiga luua läbi partneri kontrollimise turvatunnet iseenda sees.
Kuid on ka üks kolmas asi mis vallandab tugevat armukadedust kuid on ikkagi seotud selle sisemise armastusega iseenda vastu. See on ühepoolne armastus. Kui armastus tekib inimese vastu kes vastu sama ei tunne. Kes pakub füüsiliselt ja emotsioniaalselt minimaalset ning ei pühendu suhtele lõpuni. See on ühelt küljelt väga hävitav, aga teisalt ilmselge märk sellest, et antud inimene ei saa olla suhteks õige, eriti kui ta ei ole avatud enda tervenemisse, sest paarisuhtes ei saa üksi olla, ükskõik kui suur on armastuse tunne. Ometi tekivad aeg-ajalt sellised “olukorra suhted” mil üks inimene ei soovi suhet ega pühendumist, aga hoiab armastavat inimest siiski enda lähedal läbi manipulatsioonide, selleks, et saada temalt tähelepanu ja hoolimist. Sellise inimese psüühika taga on pühendumuse vältimine mis on alguse saanud hirmust olla lõpuni lähedane, avatud, haavatav ja usaldav. Armastav inimene proovib teda muuta ja päästa kuid tihti asjatult ning endale kannatusi valmistades. Päästa saame me ainult iseennast ning toetada ainult neid kes seda ise soovivad.
Vahel tekib inimestel armukadedus kui tema partner meeldib kellelegi teisele ning huviline annab ka sellest märku. Pole harv juhus kui karistada selle eest saabki just partner. Ma leian, et see on üks iroonilisemaid olukordi, sest kuidas saaks minu partner vältida seda, et ta kellelegi teisele ka meeldib? Me ei saa mitte kuidagi kontrollida teiste inimeste tundeid ning käitumist. Samuti ei ennusta selline olukord kuidagi asjade edaspidist käiku. Oluline on see mida partnerid valivad ja kuidas suhet kaitstakse väliste sekkujate eest. Hoides kodus lähedust, turvatunnet, usaldust on parim kaitse. Üsna võimatu on trügida sinna kus ruum selleks puudub. Kui tehtavad otsused sellised situatsioonis ei ole üksteise kasuks ning kodus valitseb pidev puudus kas ühele või mõlemale osapoolele, siis millest õigemini ilma jäetakse üldse? Kaaslasest kes mind ei hinda, austa ega armasta? Suhtest milles valitseb kurbus ja puudus? Ma ei näe sellises olukorras kaotust.
Kommunikatsiooni puudus…
Rääkimine on nii lihtne, aga ühtlasi nii raske. 100% paarisuhtes esinevatest probleemidest on võimalik selgeks rääkida. Ma ei ole päris kindel mis on selle taga, et inimene eeldab, ootab ja soovib kommunikeerimata. Telepaatia tekib ajaga ning on suhteid kus see tekib kohe, aga ka telepaatia ei suuda ära katta kõike mida oleks vaja rääkida. Mõni täitmata vajadus? Räägi. Ootused tähtpäevade suhtes? Räägi. Unistused? Räägi. Mured? Räägi. Stress? Räägi. Ma võin seda rida jäädagi jätkama. Ehk on põlvkondade kaupa rääkimine olnud tabu ning see on põhjuseks miks ka minu põlvkond alles õpib suhtlemist avatult ja ausalt. Kõik suhted on nii palju lihtsamad kui me ei oota, et teised inimesed mõtteid loeks. Ma ei saa ju seista poes saia leti ääres ja oodata, et teenindaja teab juba ise mida ma soovin. Seega võiks õelda, et saame seda mida tellime, ka suhetes.
Viska ära ja osta uus kultuur…
Parandamine ei ole enam moes. Suhe kestab kuni selle eest hoolt kanda, hooldamine eeldab vahel ka parandamist. Hea kommunikatsiooni ja armukadeduseta paarisuhetes tekib ka hõõrdumisi. Elu võib visata ka inimestest sõltumatuid väljakutseid tekitades mõningaid suuremaid mõrasid. Suhet saab hoida ja parandada kodus. Abiks ei ole ei baar ega lohutuse otsimine suhte probleemide lahkamise teel ema, sõbra, sõbranna või võõraga. Igasugu rahutust, kurbust või puudust tundes peaks olema partner esimene kes sellest teada saab. Võtame kasvõi näite lahinguväljalt, probleemi korral ei jookse sõdur vastaspoolelt abi küsima. Ka kodune tiim peaks väljakutsete lahendamiseks koonduma ja tegelema probleemiga leidmata süüdlast või vastutajat, nii vastutatakse võrdselt. Võiks isegi õelda, et suhte sees olevate teemade arutlemine ja strateegiate loomine inimesega kes ei ole terapeut (ehk palgatud abiline) tekitab reetmise tunnet teises osapooles. Muidugi ei kehti see juhul kui lähisuhetes esineb vägivalda mille puhul on just vajalik otsida välist abi. Pean ikka silmas kergemaid teemasid mille lahendamisega partnerid omavahel kenasti toime tulevad kui võimalus selleks üksteisele antakse.
On juba iidne teema kutsuda väliseid segajaid perelõhkujateks.
Kes on perelõhkuja? Kunagi arvasin, et see on keegi kes trügib kahe inimese vahele. Täna ma tean, et see on keegi elab peres sees ja laseb sellel laguneda, ta on üks või mõlemad pooled paarisuhtest. Keegi kes ei kaitse enda suhet vaid lahendab enda sisemisi puudusi kasutades selleks teisi inimesi ja reetes oma pere. Osapool kes on alla andnud või eksisteerib paarisuhtes mis ei ole täisväärtuslik ja õnnelik, keegi kes on rahuldunud vähemaga kui ta sooviks. Mitte ükski pereväline isik ei saa peret lõhkuda. Seni kuni meil on valik otsustada pere/suhte kahjuks on meil ka valik otsustada selle kasuks, sõltumata sellest kuidas maa pöörleb või milliseid otsuseid teised inimesed meie suhtes teevad. Mina valin. Alati.