Vastan kohe alguses ära, et maailm jõuab alati kaks sammu rohkem genereerida kui mina üksinda lahendada. Maailm on duaalne. Ei ole head halvata ega halba heata. Kuigi mina usun, et kõik on tegelikkuses neutraalne. Sildid mingile sündmusele või valikule on inimene ise paigutanud vastavalt tundele. Tekitab meeldivust – hea või ebameeldivust – halb. Tegelikkuses ei ole ükski kogemus must ja valge, neis on nii musta kui valget ning valikud on neutraalsed ja hetkelisest seisundist tulenevad. Inimene teeb alati valiku vastavalt sellele mida ta antud hetkel kõige õigemaks peab ja oskab. See on elu ilu ja mõte.
Üks asi mida mulle kodus lapsena ei õpetatud kuid mida enda järeltulijatele kaasa soovin anda on oskused kuidas raskete tunnete ja olukordadega toime tulla. Vaadates enda vanemate toimetulekut saan aru miks seda mulle ei õpetatud. Ega nad isegi ei osanud hästi. Enamus kordadest kui kellelgi probleem oli karjuti, tehti suitsu või tarbiti alkoholi. Seda sama mustrit olen ma täiskasvanuna kohanud paljudes peredes ja mis siin salata, ka ise järele proovinud. Muidugi automaatselt, sest eks mu armas alateadvus vaikselt salvestas kõike mida ta kodus nägi. Nii sai ka minu täiskasvanu elu väsitav ja raske tööpäev lõpetatud kodus klaasi veiniga ja raskeid elusündmuseid saatis sigareti lämmatav ja rõvedalt haisev suits, sest ükskõik kui toredasti see iseenda tekitatud tühimikku ka täitis, siis minu päris valu suutis see küll ainult kasvatada.
Kodus omandasin lisaks ka suurepärased võimed põgeneda ebamugavate emotsioonide eest kommide ja šokolaadide imetoredasse maailma, ebatervislikesse paarisuhetesse ning väga hästi tuli mul välja ka vaikimine, põgenemine ja enesele oma peas peksa andmine – iga vea, kommi, suitsu ja kõige muu eest. Kui parasjagu midagi laual ei olnud mille eest end nüpeldada, siis ma tekitasin selle ise.
Täna pea 30 aastat siin pöörleval keral eksisteerninuna ma alles isegi õpin ennast maailma ees kaitsma, sest mis see kaitse õigemini ongi. See on oskus toime tulla elu duaalsusega ehk kogu selle inimekeeli p*saga millega elu meie tulevikku väetab. See on kaitsekilp mille nimetus on enesekindlus, empaatia enese suhtes ja teadlikkus ning tööriistakast millega parandada ennast siis kui miski on mind katki teinud. Suure osa tööriistu sain ma teraapiakoolist, aga leian, et basic vaimse tervise eneseabi võtted peaksid rippuma iga ettevõtte seinal nagu see esmaabi andmise teabeleht või presidendi pilt, sest olgem ausad. Kõik ei taha kolbatohtriks õppida, kuid kõik vajavad neid tööriistu, et ennast aidata enne kui asi hulluks läheb. Vahva oleks see kui täiskasvanud seda oskaksid, siis oskaksid nad ka oma lastele õpetada elus raskuste eest põgenemise asemel hoopis meetode kuidas raskete emotsioonide ja olukordadega toime tulla no nii mööda minnes.
Minu laps on kooliealine mis tähendab, et mul tuleb taas “koolis käia” ning kokku puutuda ka koolikiusamisega. Enamiku juhtumitele võib panna ühise diagnoosi: Lastel on tähelepanu ja armastuse puudus, kodus õpitud ebakindlus ja vajadus saada teistepoolset valideerimist, sellest need kampade mentaliteedid. St: Kodus ma eriti äge ei ole, aga kui mingi jama kokku keeran ning kamp mind kiidab, siis saan selle tähelepanu ja kiidulaulu, austuse, tunnustuse ning mingil määral ka armastust. Tunnen ennast võimsana. Seega on oluline oma lapsele kaasa anda kodust palju armastust, eriti oluline, et ta tunneks seda enda vastu. Kuidas laps õpib enesearmastust? Läbi vanema eeskuju nagu ma õppisin alkoholi ja suitsu kohta. Mis juhtub kui lapsevanem on katki, tööriistad puuduvad ning enesearmastuse asemel käib enesepeks? Laps õpib selle selgeks ning katsetab järgi, mis väljendub lõpuks sellena, et mingitki armastust, austust, tähelepanu kuskilt saada, tehakse teisele liiga.
Kui vanem täidab endale antud lubadusi, räägib iseendast austusega, teeb tööd mida ta armastab, tegeleb hobidega mis talle meeldivad, elab kaaslasega (kes talle päriselt ka meeldib) – õpib ka võsukene austama ja armastama nii ennast kui kaasvõsukesi.
Tähelepanu ja valideerimine: Vanem pöörab tähelepanu enda emotsioonidele ja valideerib neid. Sama teeb ta lapse omadega. Jah kallis, see on okei kui sa nutad, sa oled ju kurb. Jah see on okei, et sa oled vihane, küll aga ei ole okei vihahoos õele mänguasjaga vastu pead virutada jne…
Nagu eelnev tekst kirjeldas on oluline paljusid asju lapsele normaliseerida korduvalt. Jah, see on okei kui sul enne esinemist on ärevus, jah see on okei kui sa tunned uute asjade ja paikade avastamisel hirmu, jah see on okei kui sa eksid, me elame ju esimest korda.
Ja ikka jälle see ausus mis peaks algama kodust. Tütar rääkis mulle loo sellest kuidas tema klassiõde lubas õpetajale midagi kokku valetada, et mu tütar õpetajalt pahandada saaks. Kui laps mulle sellest rääkis, ütlesin ausalt “Tema eesmärk on sind nutma ajada ja sulle haiget teha, sest temal endal on millegi tõttu valus. Tema on kurb ja õnnetu laps, kui sina ei ole midagi kurja teinud, siis ei saa sina ka üheski vales süüdi jääda ning lõpuks saab ta hoopis ise pahandada valetamise eest, sest tegudel on alati tagajärjed.” Tütar pühkis pisarad ja ütles “Mul polegi enam paha tunne ega hirmu, mul on temast kahju.” Ta läks ja vastas klassiõele internetis “Mul on kahju, et sa ennast halvasti tunned, aga minuga halvasti käitumine ei tee sinu tunnet paremaks. Ma ei mõista miks sa seda teha soovid.” Peale seda oli vaikus, mõne aja pärast see laps vabandas ja rohkem seda ei kordunud. Samuti pöördus tütar minu poole küsimusega, et kas see on normaalne kui tal on halb tunne, sest tema parim sõbranna mängib rohkem teise sõbraga. Ütlesin talle, et jah, see on normaalne tunne, aga samas on normaalne, et meil on rohkem kui üks hea sõber. Hiljem oli ta oma sõbrannale teksti peale “Ma mängin praegu hoopis teisega, ma ei saa sinuga mängida” vastanud “It’s okay, mina ka”. Näide enesearmastusest läbi piiride seadmise: Juhtusin kuulma kui tütar rääkis telefonis sõbrannaga, ma ei tea mida talle õeldi, aga tema vastas “Kui sina karjud ja minuga sedasi käitud, siis mina ei taha sinuga praegu rääkida, tsau”.
Loomulikult on raske olla teadlik ja õnnelik lapsevanem kui seistakse silmitsi samal ajal ka iseenda traumade ja hingevaluga kuid vastab tõele ütlus “Happy wife makes happy life” st ka õnnelik vanem = õnnelikud lapsed, sest kust mujalt nad ikka õpivad kuidas inimene olla kui mitte oma vanematelt. Ka minu tütar on teistele liiga teinud, mitte teadlikult kuid siiski on ta kasutanud mingeid manipuleerimise võtteid, et ennast paremini tunda. Märkasin, et ta kasutas neid just siis kui minul endal oli elus aeg mil olin segaduses ja õnnetu. Pärast seda kui tegin enda elus soodsaid otsuseid iseenda jaoks, hakkas positiivsus peegelduma ka lapses. Ta on alati käitunud nagu väikesem versioon minust. Seetõttu ma usun, et probleemid mis saavad kodust alguse, saavad ka kodus lõpu ning võidelda maailmaga on kasutu energia raiskamine. Probleeme on alati, igasuguseid. Inimesi meie ümber on alati, igasuguseid. Niisiis kumb variant tundub targem? Võidelda iga välise teguri muutumise suunas või suunata kogu see suur energia hoopis enese ja oma pere arengusse, selleks, et osalistel oleks võime toime tulla ja ennast hoida igas olukorras.