Olen siin päris vaikne olnud ja põhjusega. Nimelt olen leidnud enda jaoks taas päikesekiire uute tegemiste näol teraapia valdkonnas ning see on pakkunud omajagu põnevust ja taas mõtteainet. Samuti olen hakanud vaikselt praktiseerima uuesti paariteraapiad tehes. Minu spetsialiseerumine liigubki perekonna ja suhete suunal ning tahan ennast aina rohkem antud valdkonnas täiendada. Lugedes teiste inimeste mõtteid ja arvamusi erinevatel ühiskondlikel teemadel jäi mulle eriti silma üks paeluv teema. Nimelt polaarsus. Külastasin hiljuti ka raamatupoodi milles jäi näppu väga huvitav raamat perekonna süsteemidest. Seal on ka räägitud sellest mis rolle mehed ja naised perekonnas täidavad ning kuidas see suhte üldist õnne mõjutab. Teema paelub mind väga, sest elame ju ajastul mil soorollid on rohkem segunenud kui kunagi varem ning isegi abielludes ei kuulutata enam paari meheks ja naiseks vaid isikuteks kes otsustasid liidu sõlmida. Just nii kreisilt on peale tulnud erinevad trendid või kas need ikka on pelgalt trendid?
Mis on minu jaoks naiselikkus ja naine? Milline on mehelikkus ja mees?
Naine on nagu jõgi ja mees seda ümbritsev jõesäng. Naine voolab, sillerdab, on pehme, õrn ning voolujooneline, kuid samas ka tugev, voolides kive ja jõesängi. Mees sealjuures jõesängina kindel kui kalju, hoides struktuuri ja piire, milles naine vabalt voolata saab. Mees- ja naisenergia põhimõtete kohaselt on naine rohkem olemises ja mees tegemises. Kuid nii nagu 50% ema ja 50% isa elab meis kõigis, on ka mõlemal sool nii naiselikke omadusi kui mehelikke ning need mõlemad on äärmiselt vajalikud ja olulised teineteise täiendamiseks.
Ma alustan endast kui naisest. Jah, ma nimetan ennast endiselt naiseks, mitte tooliks ega kalaks, ka mitte pelgalt isikuks. Ma olen naine. Uhkusega. Ma olen õrn ja tugev ühes isikus.
Ma olen korraga varustatud kehaga mis on mõeldud järgalasi saama ja toitma, kuid mis ühtlasi kannab ka sensuaalsust, pehmust, hellust. Ja see on nii tore! Teades enda kui naise keha võimeid erinevas võtmes, ei tunne ma soovi, et peaksin olema solvatud komplimentidest mis minu naiselikkust kiidavad. Ma olen naine ja uhkusega. Naiselik tugevus aitab mul enda loomingulist poolt avada. Tugevus on miski, mis annab naisele võime teha ükskõik mida siin maailmas. Seda, mida süda kutsub. Tugevus tuleb esile emalõvina, kui miski või keegi tema järglasi ohustab.
Ei, ma ei ole nõrk, kui ma lasen enda abikaasal auto ukse avada või raskeid poekotte kanda. Nii tüüpiline sooroll, eks? Mees avab uksi ja kannab raskeid kotte… Ma ei tunne ennast ka vähem naisena, kui tema teeb kodutöid ja mina puhkan. Minu jaoks on väga mehelik kui mees vastutab samuti pere heaolu eest ja võtab osa koormast enda kanda. Ma ei tunne ennast puudutatuna sellest kui naine otsustab ennast teostada valdkonnas, milles on ajastuid mehed valitsenud (poliitika, politsei jne) ning samuti ma ei mõista hukka naisi, kes on valinud kodu ja laste eest hoolitsemise. Nõrkus ja tugevus käsikäes. Seal kus mehelik ratsionaalsus ning füüsiline tugevus jäävad hätta, tulevad mängu naiselik õrnus, emotsionaalsus ning kavalus.
Oma kogemusest lähtudes on õnn olla suhtes, milles mees vastutab, langetab otsuseid, tegutseb – inimkeeli “mõtleb oma peaga ja teeb vastavalt”. Mõistmine ja kuulamine, turvatunne on need aspektid, mis aitavad seda luua. Mehel on samas tähtis mõista, et naine vajab turvatunnet, et ta saaks naisena voolata ja lubada mehel otsustada. See tähendab, et selleks, et naine usaldaks meest mõtlema ja tegusema, peaks mees talle esmalt tõestama, et ta võimeline järjepidevalt enda lubadusi täitma ning vastutust kandma, ühesõnaga, peab oma lubadusi täitma. Mees vajab usku, et ta on tugev ja võimeline ning see usk tuleb naiselt. Näiteks, kui mina naisena võtan enda mehelt kogu otsustamise ja vastutuse enda õlule näägutades ning näpuga ette näidates mida teha, ei ole temal peresüsteemis muud kohta kui astuda rolli milles peaks naine olema ning lihtsalt hakkama OLEMA, sest TEHA ju midagi ei saa, naine teeb kõik ära ja rohkem veel, mõtleb ka mehe eest. Sellest dünaamikast sünnivad diivanikaunistus-mehed või läheb mees seda austust, inspiratsiooni ja usku mõne teise naise juurest otsima.
Mees pidavat olema nõrk ja pehmo, kui ta sõpradega õlli libistamise asemel perele pühendub. On see kodutöödes aitamisel või oma enda laste kasvatamisel. Seda olen ma tihti kuulnud just meeste endi suust. “Ega ma mingi suss ei ole”. Tüüpiline nõuka-aja programmeering “Õige mees ikka emotsioone ei tunne ning ammugi pesu ei pese”. Naiste suust olen küll kuulnud hoopis seda, et tahaks mehe õrnust. Tahaks, et mees kuulaks, otsustaks, vastutaks, tegeleks lastega, vot see oleks seksikas. Avaks mulle selle ukse. Kannaks neid raskeid kotte. Sellest ei piisa, kui ta pelgalt remonti teeb ja tööl käib. Naine vajab enamat nagu ka mehele ei piisa naisest, kes ainult süüa teeb, sünnitab ja koristab. Ikka soovitakse lähedust, mõistmist ja ilusaid koos veedetud aegu.
Aga miks on nii raske naisel olla naine ning lasta mehel olla mees? Ja vastupidi?
Üks osa sellest on kaitse. Antud soorolli esindaja on mulle väga haiget teinud, oli see ema, isa või eks-kaaslane. Ma ei julge enam usaldada ega südant avada. Mis saab, kui ma jälle haiget saan? Ohutum on end iseseisvuse müüri taha peita. Täna enam ei ole minu jaoks probleemiks kui minu mees otsustab teatud asju minu eest, võtab osa minu koormat kanda, sest minu mees on nii turvaline, et ma ei pea ennast tema eest kaitsma.
See pole nii alati olnud.
Oli aeg kui olin väike tüdruk ja pidin enda eest ise hoolitsema. Mees, kes pidi mind kaitsma, hoidma ja aitama, oli hoopis mulle ohtlik, ettearvamatu ja ükskõikne. Ta ei osanud olla mees, keda tütar vajab. Nii hakkasin ma naiseks sirgudes nägema terves meessoos ohtu, mitte kaitset. Enesekaitse oli see, mis tahtis kõike kontrollida. Ma olin sunnitud omale “munad” kasvatama, et enda eest ise hoolitseda. Loomulikult oli esialgu raske usaldada meest ja näha seda, et on mehi, kes vastutavad, kes kaitsevad ning kellega pere luues saan ma oma “munad” maha lasta võtta ning kanda peresüsteemis just seda rolli, mis mul kõige paremini loomulikult välja tuleb – olla naine. Loomulikult ma ei usaldanud meest otsustama enda ja laste eest, ei lasknud tal vastutada ega aidata mind. Ma pidin igal sammul ju tõestama, et olen iseseisev ja saan ise hakkama, sest muidu ma teen ennast haavatavaks ning tagajärjeks võib olla uuesti haiget saamine. Nendest müüridest on võimalik läbi saada ainult mehel, kes on tõeliselt tugev, järjekindel, pühenduv, turvaline ja vastutustundlik. Loomulikult juhul, kui naine seda valmis on lubama. Vastu tahtmist ei saa ka mehelikem mees nendest müüridest jagu.
Teine levinud põhjus, mida ka ise olen kogenud, on võrdväärsuse küsimus. Saamata aru, et me olemegi erinevad. Naine ja mees on erinevad, mitte ebavõrdsed, vaid täiesti võrdsed, kuid erinevad ja erinevaid rolle täitvad. Mees hoiab oma ja naine oma piiri, mis on küll erinevad, kuid võrdselt olulised. Ma ei ole naise esindajana milleski kehvem kui mees. Ma ei pea õrnust ja pehmust häbenema, ega ka mehel pole mõtet enda ratsionaalsust ja emotsioone häbeneda. Meie erinevused teevad meist paari. Sarnaselt pusle tükkidele, mis üksteise otsa sobivad, kuid ei ole täpselt ühesugused.
Ma ei tea millest on tulenenud ühiskonnas arvamus, et naine on nõrgem sugupool. Nii mehes kui naises on mõlemas õrnus ja tugevus. Mulle meeldib mõelda, et ma kaitsen enda mehe hinge ja tema kaitseb minu keha. Kui mees tunneb, et ta võib olla aus, haavatav nii, et naine seda tema vastu hiljem mingisuguse manipulatsiooni või võimuvõitluse pidamiseks ei kasuta, avaneb mehe tõeline tugevus. Mehed sarnaselt naistele vajavad emotsionaalsel tasandil seda sama mida iga inimene. See on kuulamine, mõistmine, hoolimine, armastamine. Tunne, et ma olen austatud, oluline ning usaldatud. Naine saab pakkuda oma mehele turvatunnet meest mitte hukka mõistes, teda pimesi usaldades ja austades. Mees saab pakkuda usaldust ja turvatunnet naisele järjepidevuse ning toetust pakkuvate tegevuste näol. See vastastikune andmine mil naine annab endast parima ning mees teeb seda sama, loobki ilusa dünaamika milles suhe õitseda saab.
Naiselikku pehmust aetakse segamini tallaalusena käitumisega või arvatakse et see tähendab, et naine teeb kõike mida mees tahab, “allub mehele”. Mehe tugevust aetakse segamini vägivallaga, et kui on tugev järelikult võimukas ja endale allutav. Tegelikkus on vastupidine.
Nõrk mees on vägivaldne, manipuleeriv ja mitte usaldusväärne, sest tal on puudunud julgus ja tugevus minna läbi enda ego ja teha tööd iseendaga selleks, et olla tugev ja mehelik. Ta kardab nii väga haiget saada, et on lõksus iseenda alateadvuse mustrites ning püüab allutada ja kontrollida naist, selleks, et mitte hüljatud saada. Erinevad manipulatsiooni võtted ja hulgaliste naiste tähelepanu nautimine on järjekordne viis valideerida enda väärtust läbi selle “kui kõva mees” ma olen kui kümme tšikki mind taga ajavad. Ma ütleks kõva mees on see kes suudab ühte naist terve elu hoida, mitte kümneid läbi käia. See TUGEVUS tuleb mängu alles siis kui mees tunneb, et kõik mida ta soovib on üks naine, kes pakub talle väärtust nii palju, et ta on valmis pühenduma, pere looma. Seejärel saab tema missiooniks peret hoida ja kaitsta, iga hinnaga. Sealhulgas on ka “naiselike” kodutööde tegemine selleks, et naise vaimset tervist kaitsta läbi selle, et naine saab puhata kui tal selleks vajadust on.
Üks tüüpilisi dünaamikaid mis paarisuhet hävitab on järgnev: Naine käib tööl, viib lapsed lasteaeda/kooli, toob nad sealt, õpib nendega, muretseb neile riideid, peseb nende riideid ja ka teiste riideid. Valmistab hommiku, lõuna ja õhtusööki ja koristab kodu ka ära. Mees tuleb töölt, sööb kõhu täis, vahetab kaks sõna lastega, läheb arvutisse, mängib, libistab õlle ja siis kurdab sõbrale, et ta naisel on midagi viga, üldse seksi ei taha anda ja näägutab. Naine salaja unistab aga elust milles ta ei peaks koduori olema, vaatab seebikat ja mõtleb, äkki on minu jaoks keegi parem? Keegi kes mind imetleks, keegi kes mind tunnustaks, aitaks. Ma ei jaksa enam.. Ma ei taha midagi. Ma proovin veidike magada. Ma isegi ei mäleta mis see seks enam on.
Pange tähele, et antud dünaamikat võib esineda ka vastupidisena ning tegu on levinud dünaamika näitega, mitte häbipostiga 🙂
Aga mis arvate, mis pildil valesti oli?
Suhe osapool kellel on rohkem vastutust on väsinud. Lugege uuesti seda nimekirja ja mõelge korra, kas peale sellist 24h tööpäeva jagub veel tahtmist ja soovi romantikaks?
Mis võiks olla: Üks valmistab hommikusööki kuniks teine valmistab lapsed ette, pärast koos söömist üks viib lapsed lasteaeda/kooli. Töölt naases tehakse koos süüa või õpib/tegeleb kumbki vanem laste teemadega. Õhtu veedetakse koos perega, räägitakse ja arutletakse möödunud päeva üle. Kui lapsed on uinunud jääb paaril aega läheduse jagamiseks. Jagatud koorem on andnud mõlemale ressursse, et olla üksteise jaoks olemas. Kui üks töötab mingis organisatsioonis ogaraks ja teine kodus ning tööl korraga, siis on loomulik, et pinged on kiired tulema. Inimesed on lihtsalt tüdinenud ja väsinud ning kontakt pereliikmetega kaob. See oleks esimene samm mida korda saada, vastutuse jagamisel saab ka mees tunda end mehena ning naine saab koorma alt vabaks lastes mehel mõelda, otsustada ja tegutseda.
Aga võrdusus? Vot võrdsus on see mida need soorollide segunemised on taga ajanud, aga mehe ja naise dünaamikas ei saa võrdsus kunagi olema. On asju mida saab ainult naine teha ja on neid mis meeste pärusmaaks jääb. Näiteks ühise pere loomisel naine kannab last, mees saab luua talle turvalise ja rahuliku keskkonna, milles naine saab maksimaalselt puhata nii närve kui keha, et lapsel kõhus kõik hästi oleks. Suhtes on päevi mil üks jaksab 10% teine teeb 90% ja vastupidi, aga mõlemad on olulised. Inimkonda reaalselt ei eksisteeriks ilma ühe või teiseta. Paarisuhe milles mees ja naine üksteist täiendavad – selles on midagi imelist mis tulenebki koostööst.
Jah, tõsi, tänapäevaste tehnoloogiliste ja meditsiiniliste vigurite tõttu me saame üksteiseta elada, naised saavad kõigega hakkama, mehed samuti. On igaks olukorraks mingid “vidinad”. Ma ütleks siiski, et minu kui naise jaoks ei saa meest ükski vidin asendada, sest see väärtus mida ta minu ellu tõi on suurem kui hirm jälle haiget saada. Mina saan olla, tema tegutseda, mina tegutseda ja tema olla. Ja nii on hea. Nii on lihtne. Ei mingit võistlemist kumb on tugevam, võimsam, arukam või julgem. Ei mingit näägutamist kes rohkem teeb ja pingutab. Paneme mängu just selle milles teisel ressurssi parasjagu napib ning nii saab kõik tehtud ja meil jääb aega nautida üksteist ja aega koos perega. Suhtest milles mõlemad osapooled soovivad anda ning seda ka teevad, ei saa ju saamisest ka puudu olla. If you know what I mean 😉