Suhetest rääkida on vahva. See on selline teema millest ma võiksin vestelda tunde. Ometi olen märganud, et erinevatel inimestel on tihti samasugused probleemid. Eriti paarisuhetes. Mis paneb mõtlema, et tegelikult me ei olegi nii erinevad. Oma ehituselt. Tüüpilised läbivad jooned kannatuste osas paarisuhetes on ärevus ja vältimine. Nii oli ka minul aastaid tunne, et ükskõik kellega ma olen, ükskõik mida teen, midagi on nagu puudu. Suhted algasid alati hästi, kuid jõudsid ka ühte ja sama punkti, mina samal ajal kogemas jälle samu kannatusi. Nagu nõiaring.
Mul sai villand. Kaua võib õnne taga otsida, kas ma teda ise ei saa luua?
Hakates enda jaoks uurima juurpõhjuseid jõudsin kiindumustüüpide teooriani. Ma ei hakka siin tsiteerima täpselt sõna-sõnalt mida see tähendab, igaüks saab põhjalikumalt ise edasi uurida huvi korral. Lühidalt eristatakse selle teooria põhjal põhiliselt kolme tüüpi kiindumust mis on mõjutatud lapsepõlves kogetud esimesest suhtest oma vanematega.
Ärevat kiindumustüüpi iseloomustab tugev vajadus läheduse järele, pidev muretsemine partneri kättesaadavuse ja armastuse pärast ning hirm hülgamise ees. Sellise kiindumustüübi inimesed tunnevad tihti ebakindlust suhetes ja otsivad pidevalt kinnitust oma partnerilt. Ärev kiindumustüüp saab alguse varases lapsepõlves, kui vanemad või hooldajad on ebajärjekindlad oma hoolitsuses ja tähelepanus. Kui vanemad kord näitavad üles armastust ja hoolivust, kuid teinekord on emotsionaalselt kättesaamatud või kriitilised, võib laps tunda end ebakindlalt ja muretseda pidevalt vanemate armastuse pärast. Selline ebastabiilsus õpetab lapsele, et armastus ja hoolivus ei ole alati garanteeritud, mis omakorda viib äreva kiindumuse kujunemiseni.
Vältivat kiindumustüüpi iseloomustab emotsionaalne distantseerumine ja läheduse vältimine suhetes. Inimesed, kellel on vältiv kiindumustüüp, eelistavad sõltumatust ja iseseisvust ning neil on raskusi intiimsuse ja haavatavuse väljendamisega. Nad võivad tunda end ebamugavalt emotsionaalselt lähedastes olukordades ning kipuvad sageli alahindama teiste inimeste vajadusi.Vältiv kiindumustüüp saab alguse varases lapsepõlves, kui vanemad või hooldajad ei paku piisavalt emotsionaalset tuge ja reageerivad lapse vajadustele külmalt või eemalolevalt. Kui lapse vajadused läheduse ja turvatunde järele jäävad sageli rahuldamata, õpib laps, et emotsioonide näitamine ja lähedus võivad olla valulikud või ebaefektiivsed. Selle tulemusena kujuneb välja vältiv kiindumuskäitumine, kus isik hoiab end emotsionaalselt distantseerununa, et vältida tagasilükkamise või hülgamise valu.
Turvaline kiindumustüüp on kõige tavalisem ja tervislikum kiindumussuhe, mida iseloomustab usaldus, lähedus ja emotsionaalne tasakaal suhetes. Inimesed, kellel on turvaline kiindumustüüp, tunnevad end hästi nii sõltumatult kui ka suhetes, suudavad väljendada oma tundeid avameelselt ning on võimelised looma tugevaid ja stabiilseid suhteid. Turvaline kiindumustüüp areneb välja siis, kui vanemad või hooldajad on järjekindlalt kättesaadavad, reageerivad lapse vajadustele tundlikult ja pakuvad armastust ning tuge. Kui laps saab korduvalt kogeda, et tema emotsionaalsed ja füüsilised vajadused rahuldatakse, õpib ta, et maailm on turvaline koht ja et teised inimesed on usaldusväärsed. See loob aluse positiivsetele suhetele ja enesehinnangule täiskasvanueas.
Pärast selle teooriaga tutvumist oli mulle selge, et minu diagnoos on segu ärevast ja vältivast tüübist. Väga hästi kirjeldasid need tekkepõhjused minu lapsepõlve, mis oligi täielik kaos. Vanematel läks suurem aur enda suhete klaarimisele ning lapsed k.a mina kasvasime tegelikult enamuse ajast omapead. Mis tähendas, et oma probleeme lahendasime ise, samuti enda emotsioonidega tuli ise toime tulla, oma baasvajadustega tegelesin ma ka peamiselt ise ehk tegin ise endale süüa, koristasin kodu ja muretsesin, et kooliks oleks vajalik olemas ja tehtud. Ma tundsin lapsena tihti ärevust ja hirmu, sest kodu ei olnud turvaline. Mäletan ennast uinumas ning siis paanikaga ärkamas keset ööd karjumise ja laamendamise tõttu. Kui mõtlen tagasi iseendale kusagil 5-7 aastasena, ma näen hirmunud väikest tüdrukut. Ja see teeb siiani haiget. Eriti mõte sellest, et mu vanemad said kingituseks lapsed kellega nad ei osanud toime tulla. Keda nad ei osanud õigesti armastada. Sest nad ei osanud iseendaga toime tulla ega ennast õigesti armastada. Kuna nende vanemad omakorda ja omakorda nende vanemad…
Aga see muster lõpeb minuga, ma kavatsen olla must lammas. Esimene samm tervenemise suunal oli minna tagasi oma lapsepõlve koju ja tuua see väike hirmunud tüdruk sealt räämas majast endaga kaasa, hoolitsedes täiskasvanuna nüüd ise tema eest, pakkudes talle kõike mida tegelikult alati on väärt olnud. Minu sisemine hirmunud laps vajab täiskasvanud minu näol endale hooldajat, kes teda tingimusteta armastaks.
Erinevaid kannatusi lapsepõlves on kogenud väga paljud inimesed. Äreva ja vältiva kiindumuse tekkimiseks ei pea olema alati nii äärmuslikud kogemused. Olen rääkinud inimestega kellel on need samad ärevad ja vältivad mured kuid nende lapsepõlv möödus rahulikult, nad ei mäleta erilisi probleeme. Kuid kui natuke kaevata, hakkavad välja tulema teatud luukered. Näiteks “Mu emal ei olnud minu jaoks aega, ta töötas palju”, “Isa ütles alati, et ma olen suur poiss ja ei tohis vinguda ja nutta”, “Mina oleks sellise asja eest vitsa saanud ja oma tuppa pidanud minema”, “Isa lahkus meie juurest teise naise juurde kui oli viiene”, “Kui mul midagi juhtus, siis sain alati sõimata”, “Mu ema ei kannatanud kui asjad ei olnud tema kontrolli all, ta oli pidevalt närviline” ja palju muud sellist mis on kaasa toonud – emotsioonide alla surumist, hülgamist, igatsust vanema hoolitsuse järgi, kuuma ja külma käitumist, mil laps tunneb end kõndivat sütel, et mitte vanemat pahandada jne.
Seega kui sa loed seda ja mõtled “Jah ma tunnen, et ma suhetes olen liiga klammerduv, armukade ja ärev kuid minu lapsepõlves ei olnud mingit kohutavat lähisuhtevägivalda”, siis mõtle sellele kas sa lapsena mingites olukordades tundsid end hüljatuna, mitte mõistetuna, hirmul, ärevuses ning millised need olukorrad võisid olla. Nii on võimalik leida loogiline juurpõhjus enda praegustele tugevatele emotsioonidele ning anda endale võimalus õppida, kuidas nendega paremini toime tulla paarisuhet kahjustamata.
Ma tahan ka rõhutada, et normaalne on esialgu piinlikust tunda kui ma võtan vastutuse ja saan aru, et asi on tegelikult minus, minu valus ja minu tunnetes. Loomulikult ma ei taha seda tunnistada. Tahaks teisi süüdistada. See on täiesti normaalne kaitserefleks ja üks osa vältivas kiindumusest. Ma väldin vastutuse võtmist enda heaolu eest, sest siis säilivad minu lapsepõlves õpitud turvalised toimetuleku viisid. Ma säilitan enda iseseisvuse ning keeldun olemast aus ja haavatav, siis väldin seda, et olukord saaks lahendatud ning mina pean iseenda osas hakkama muutuma.
Aga aitab nüüd sellest loengust ja asume päris asja kallale. Ma tahan olla elus tõestus sellest, et õpitud toksilisust saab ravida kui selleks tahtmist on. Alateadvust on võimalik totaalselt ümber progeda ning sellega koos ka oma elukvaliteeti. Ma räägin enda loo:
Tere minu nimi on Pille ja ma olen endine ärev, vältiv kiinduja.
Rõõm on õelda endine, sest täna ei ole enam minu armukadedusest, ebakindlusest, ärevates pikkadest tekstidest ning kannatustes mitte midagi järel ja seda kõike tänu magic-emotion-abs-removerile. Okei väike nali. See on ikka tänu sellele, et minu ajul on hämmastav võime luua uued seosed kohe kui ma talle näitan, et need on turvalised. Tegutsedes uut moodi korduvalt ja järjepidevalt. Vahetades vana läägiv plaat, endiste kannatust valmistavate haikudega uue ja kvaliteetsema vastu.
Suurimad probleemid minu paarisuhetes algasid sellest, et mu närvisüsteem valis peaaegu alati sellise partneri armastamiseks kes a) ei olnud absull minust huvitatud b) oli juba suhtes teise inimesega ehk jällegi täiesti kättesaamatu c) oli minust huvitatud ainult enda tingimustel ja siis kui tal selleks parasjagu aega oli.
Miks ma valisin enda jaoks kättesaamatuid partnereid kellede puhul ma võisin kindel olla, et nad ei pühendu? Sest ma vältisin partnerit kes pühenduks? Miks? Sest ma ei olnud kunagi sellist pühendumist näinud ning mu aju arvas, et see on ebanormaalne. Nägin sellist mustrit lapsepõlves mil mu isa ei pühendunud emale ja tema jaoks oli see okei, ma olen ka naine, järelikult on ka minu jaoks normaalne kui mees pigem ei taha mind, ei pühendu, ei hooli. Aga kui ma piisavalt vaeva näen, siis äkki hakkab tahtma?
Noooooooo pigem ei hakka. Kuidas ma sellest jamast lahti sain? Ma mõtisklesin, et miks mind köidavad inimesed, kes väldivad pühendumist ja sain taipamise. Sest ma ise väldin pühendumist. Pühendumine tähendaks, et ma ei põgene enam iseenda valu eest vaid seisan sellega silmitsi, tunnen seda ja lahendan partneriga probleemid ära. Kuid see on paganama raske. Jooksu panna on palju lihtsam ning palju lihtsam on taga ajada miskit mida ma tean, et ma niikuinii kunagi ei saa. Saan kindel olla, et ma ei pea kunagi midagi lahendama ja saan kõike lihtsalt VÄLTIDA.
Aga südames ma ometi unistasin inimesest kes pühenduks. Järelikult tuleb ikka enda valuga silmitsi seista. Mäletan, et kirjutasin vihikute viisi välja endast viha, kurbust ja ärevust, et nüüd õppida toimima tervislikult ning vältida potentsiaalsete partnerite kontakti kes ei soovi pühenduda. See on nagu sõltuvus, sa tahad ikka ja jälle sama rada minna, teha oma vana head turvalist kannatamist. Nüüd aga otsustasin teha uut moodi kannatamist mis tooks tulemuseks non kannatamist tulevikus. Ma elasin oma kurbuse, valu läbi ning blokeerisin need inimesed enda elust keda ma teadsin, et nad mulle pühenduda ei soovi. Ja nii järjepidevalt. Tasahaaval hakkasid mind köitma inimesed kes näitasid välja pühendumust oma pere, laste ja kirgede osas. Tabasin ennast mõtlemast. Ühel päeval on ka minu elus üks selline vaba ja vallaline inimene kes soovib minule pühenduda ja ma saan ka rakendada enda uusi käitumismustreid – olla tema jaoks olemas, parandada mitte ära joosta ning anda heale kutile võimalus.
Tegelikult sellised pühenduvad armsad ja südamlikud inimesed leidsid ka varasemalt mind, kuid ma arvasin, et nad on igavad ja mökud, lausa ebanormaalsed, miks nad ei pane mind enda nimel vaeva nägema? Midagi on viltu… Kuniks ma sain aru, et ma olen ise paras möku joostes meeste järele kes mind ei taha või mitte kellelegi pühenduda ei soovi. Tuleb välja, et hoopis mina olin ebanormaalne nähes vaeva millegi nimel mis mind isegi väärt ei olnud. Ma ei teadnud, et olen paremat väärt.
Aga üksinda ikka kogu tööd ära ei tee, on vaja kedagi kes peegeldaks teatud jama üles. Minu armas pühenduv partner. Andes temale võimaluse, sain ka ise võimaluse osaks enda kiindumustüüpi muuta aina rohkem. Seega kui teie kõrval on kannatlik, armastav partner – palju õnne, teil on kuldne ticket muutmaks enda elu. Toetuge, armastage, aga nähke vaeva, oma jama klaarimiseks. Tema on seda väärt ja sina ka!
Niisiis oli esimene samm turvatunde saavutamiseni endas ja oma paarisuhtes emotsioonide juhtimine.
Kuidas see käib? Inimene töötab sedasi: Tuleb mõte → tekib tunne → järgneb reaktsioon.
Näited minu minevikust kui olin ärevik:
Mõte → emotsioon → reageering
Ta ei vasta mulle kohe, kindlalt rautab teist naist → tekkis viha, tekkis valu → kirjutasin pikad read sellest kuidas mees on möku ja raudselt petab mind, provotseerisin selleks, et ta kinnitaks mulle, et tegelikult armastab ta mind.
Mina täna muutmas enda mõtet:
Ta ei vasta mulle kohe, hmm kindlasti on tal tööl kiire → tekib rahu, tekib turvatunne → ma ei kirjuta talle praegu, küll siis vastab kui aega saab.
Mida ma siin tegin? Lõpetasin selle kahjustava mõttemustri toitmise ning juurutasin turvalist mõttemustrit. Tegelikult ma tean, et ta mulle kunagi liiga ei teeks. Ta valis ju minu. Kuniks mul ei ole käega katsutavaid tõendeid, et partner on mind reetnud, ei ole ka põhjust nii mõelda, et ta seda teeks. Pigem oli see minu hirm hülgamise ees mis seda mõtet ajus toitis. Teadvustades selliseid vale informatsioone mida hirm ja ärevus külvab on võimalik neid ümber muuta teadlikult, kas kirjalikult või oma mõtetes ning läbi selle juhtida ka enda emotsioone. Aidates närvisüsteemis tasakaalu luua.
Veel üks näide mis on väga levinud ehk mehele ei meeldi kuidas naine riietub:
Ta kannab nii lühikest seelikut, raudselt selleks, et teistele meestele silma jääda, tahab end näidata → tekib viha, kadedus, ängistus → “Äkki paneksid midagi normaalsemat selga? nagu lits näed välja.”
Tagajärg suhtedünaamikale: Naine tunneb end väärtusetuna, tekib konflikt, ilus õhtu jääb olemata. Mõlemad osapooled on kurvad ja õnnetud.
Mida mees tegelikult vajab/mõtleb: Äkki teised märkavad teda ja võtavad ära, äkki ta ei taha mind, sest ma ei ole piisav nii kaunile naisele. Ma kardan saada hüljatud, maha jäetud. Ma kardan, et ma ei ole armastust väärt.
Turvaline:
Hmm, naine näeb mega hea välja, teised on raudselt kadedad, et mul selline naine on → uhkus, turvatunne, rahu → Kallis sa näed mega hea välja!
Tagajärg suhtedünaamikale: Naine tunneb end kaunina, ilus õhtu ja hea seks on kind of garanteeritud.
Mida mees tegelikult vajab/mõtleb: Kui naine soovib kedagi teist, siis miks ma peaksin tahtma koos olla inimesega kes mind ei taha? Aga see, et ta minu valinud on, mul on vedanud. Ma olen õnnelik, et ta just minuga on.
Tunded on iseenesest normaalsed, aga kui tunnetele järgneb solvav, haiget tegev või nähvav reageering partneri suunal, siis see ei ole normaalne. Ma tunnen end vahel ebakindlana ja armukadedana, aga täna ei järgne sellele draamat ega süüdistusi partneri suunas. Pigem mõtlen millest mul puudu on ja räägin sellest tundest oma partneriga ausalt ja avatult. Vahel kui ei räägi, lihtsalt mõtlen ise selgeks ja hoian seni hobuseid.
Kumb eeltoodud dünaamika tundub sulle tervislikum?
Mõtete muutmisest üksi ei piisa, sest ärevikule käib närvidele ka see kui partneril on väljaspool suhet oma elu, oma kirg, oma hobid, oma sõbrad. Miks? Sest ärevik keskendub ainult suhtele. Kuna tal ei ole olnud kunagi armastust ja tähelepanu küllaga kodust saada, otsib ja vajab ta seda terve elu teistelt ning ei oska ise oma südant toita. Kuid mis oleks kui õpiks ka seda?
Mis toidab südant? See millest puudu on. Kindlustunne, usaldus, tähelepanu, armastus.
Kuidas ma seda endale pakun. Armastus iseenda suhtes tähendab seda, et ma olen järjepidev, toetan ennast sisekõnega, olen uhke oma saavutuste üle, hoolitsen enda keha ja välimuse eest. Ei reeda ennast ehk täidan iseendale antud lubadusi. Mina alustasin väikestest asjadest:
1. 2x nädalas treeningud
2. Juuksur ja küünetehnik regulaarselt
3. Kontsert/teater kord kvartalis, just selline nagu mulle meeldib
4. Jalutamine kord päevas lemmik muusika saatel
Need tegevused andsid mulle mõista, et rõõm, täituvus ja armastus ei tulene ainult sellest kui partner mind kiidab, minuga kaisutab või kinnitab mulle pidevalt, et ta mind vajab. Mina ise vajan ennast.
Terve elu on mind erinevad inimesed hüljanud, ka need kes olid kodeeritud mind tingimusteta armastma.
Lubasin endale, et mina olen see üks inimese iseenda jaoks kes mitte iial enam ennast ei hülga. Kui kogu maailm teeb haiget, olen mina üks inimene kes iseendale enam iial haiget ei tee.
Ma olen see kes ma olen ja sellest piisab. See on mantra mida ma siiani endale iga päev korrutan.
Kuidas on olla turvaline enda ja teiste jaoks?
Ma mõtlen 3x enne kui reageerin.
Ma mõistan ka teise vaatenurka.
Kui ma kedagi armastan, siis ma ei ole kade kui tal hästi läheb või keegi teine tema eest hoolitseb. Ma olen õnnelik, et minu lähedasel on kõik hästi, ta on toetatud, hinnatud ja edukas. See paneb ka mind hästi tundma.
Ma ei ole kade, sest mul pole põhjust, ma ei jää millestki ilma, sest kõike mida ma vajan saan ka ise endale pakkuda. Mina ei hülga end iial, mäletad? Seega ma ei pea enam muretsema. Mul on alati turvaline kiindumussuhe iseendaga.