Ütlus “veri on paksem kui vesi” viitab sellele, et sünnipärased sidemed on alati olulisemad kui need, mida elu jooksul luuakse. Inimestega töötamine on mulle näidanud, kui oluline on tajuda kus on meie juured. Inimeses, kelle üks või mõlemad vanemad ei ole elus osalenud, tundub tekkivat tühimik. Läbi püüdluste mõista, kes ma olen, võib inimene sattuda identiteedikriisi. Segadus ja valu mis sellega kaasas käivad võivad viia kahjulike harjumusteni ning enese valideerimiseni läbi teiste. Kui inimene ei tea ise kes ta on, laseb ta igalühel seda defineerida.
Inimeses on sünnipäraselt sisse kodeeritud truudus enda suguvõsale ja vanematele. See on põhjuseks, miks inimene ei taha muuta enda piiravaid uskumusi lihtsasti, sest kui ta seda teeb, reedab enda sünniperet. Näiteks, kui kodus on räägitud, et rikkad on mölakad, võib inimeses tekkida konflikt küllust luua, sest ta ei soovi olla mölakas ega reeta sünnikodust õpitud põhimõtet. Samuti kanduvad edasi traditsioonid, mis aheldavad inimesi teatud uskumuste külge, kuidas asju tuleb teha. Kui minu isa tegi nii, vanaisa tegi nii ja vanavanaisa ka, siis on see ainuõige moodus, kuidas toimida. Isegi kui mina ise nii ei teeks. Inimene läheb konflikti pigem iseendaga ja oma partneriga, aga mitte enda sünniperega, sest tal on sünnipereliikmetega tingimusteta armastus. Loomulikult liiguvad sama liini mööda ka toredad tarkused, ilusad traditsioonid. Tervest ja turvalisest perekonnast saab inimene ellu kaasa kõige väärtuslikumad kingitused – enesearmastuse ja baasturvatunde.
Mis saab, kui see pere, millesse sa sünnid, ei ole turvaline ja tervislik? Kui sünnipärases peres on hävitavaid käitumis- ja toimetulekumustreid rohkem kui ilusaid traditsioone ja tervislikke käitumismustreid? Vägivald, alkoholiga liialdamine, manipuleerimine, kontrollimine, valetamine – kõik, mille kohta sa õige pea avastad, et need hakkavad ka enda loodud perekonda mõjutama. Suhetes tekivad konfliktid, sest sünnipereliikmed sekkuvad, õpetavad, mõistavad hukka ning manipuleerivad ja kontrollivad oma sünnipereliikmete otsuseid selliselt, et sünnipere reetmise asemel tekib konflikt iseenda ning oma loodava perekonnaga. Selliste murede alla käivad nii need ämmad-äiad kellest anekdoote on tehtud, kui ka õed-vennad, kellelt sa puid saaksid kui otsustad abielluda suure pralle ja sõrmusteta. Mida siis teha olukorras milles satud nagu kits kahe heinakuhja vahele, ühelt poolt sünnipere ja teisalt pere, mida soovitakse luua. Kas üks või teine. Kumb on siis olulisem?
Me ei saa vastutust võtta selle eest, kuidas sünnipereliikmed soovivad enda elu elada ja oma valikuid teha. Me saame vastutada ainult enda käitumise, reageerimise ja mustrite muutmise eest. Saame piire panna teistele selleks, et isiklik heaolu oleks kaitstud. Isiklik heaolu algab mitte sellest, kui palju sünniperet reedetakse, vaid kui palju ennast reedetakse sünnipere nimel. Elu, milles suheldakse sünnipere kõikide liikmetega, aga sealjuures kaubeldes iseenda väärtuste, soovide ja heaolu ning turvalisusega on enesereetmine. Enesereetmine toob kaasa enesepiitsutamist, madalat enesehinnangut ja enesearmastuse vähenemist.
Minuga sarnase kogemusega inimene, kes on kasvanud raskes peredünaamikas, seisab ühel hetkel ristteel – üks valik viib eluni, milles ma ise valin ja muudan enda sünnipäraseid mustreid luues turvalise ja terve perekonna, teine kordab toksilist pärandit.
Mina olen valinud mitte korrata neid mürgiseid mustreid. Ma ei taha põhjustada enda lapsele rasket traumat ja jätta talle hunnikute viisi jama, mida enda täiskasvanu elus lahendada. Ma leian, et suudan teha paremini kui minu vanemad, paremini kui minu esivanemad. Valu on mulle õpetanud seda teistele mitte põhjustama. Seetõttu olen ma must lammas ehk inimene, kes teeb asju teistmoodi, omamoodi. See on tähendanud ka oma sünnipere liikmetega sidemete katkestamist, sest nad on minu elus osutunud inimesteks, kes teevad mulle või mu enda loodud pereliikmetele kahju, valu ja muret. Ma ei saa seda lubada. Ma ei saa ka muuta ega aidata neid inimesi, sest kui inimene enda kahjustavale käitumisele abi ei otsi, siis keegi teda aidata ei saa. Ka parimad spetsialistid mitte.
Minu vanaisa oli vägivaldne mees, minu isa oli vägivaldne mees ning ka järgnevas põlvkonnas ehk minu sünniperes esineb agressiivsust. Ma mõtlen nii, et isegi kui mõistan, kust minu sünnipere toksiline muster ja valu tuleneb, ei ole kõik inimesed võimelised iseennast muutma. Miks? Vaba tahe. Inimene, kes on oma tugeva kaitsesüsteemi ehk ego küüsis ei pruugi kunagi teadlikuks saada ega iseenda käitumist muuta, ta näeb viga ja süüd alati teistes. Tema jaoks on terve maailm talle haiget teinud ning ta kaitseb ennast muutuste eest, hoides kahjustavaid harjumusi nii väga, et on valmis oma pigem lähedastele liiga tegema, kui oma käitumise eest vastutust võtma. Manipuleerib, et õigustada enda käitumist ning paneb oma inimesi süüd tundma, andes mõista nagu oleks hoopis kannatanu kõik selleks ise teinud, et klobida saada.
“See on viimane kord” ei kehti, kui see on juba viies viimane kord. Kui sõnadele ei järgne tõestust, et inimene töötab enda muutumise kallal, on minu roll iseenda ning enda loodud pere heaolu, turvalisuse ja õnne nimel lahkuda kahjustavast olukorrast. Kas sünnipärase pereliikmega sideme katkestamine teeb haiget? Loomulikult. Ükskõik millise olulise sideme katkestamine on valus. Kas kahjustavasse sidemesse jäämine teeb rohkem haiget? Loomulikult. Siin tulebki teha valik valusa ja valusa vahel. Pidades silmas seda, kumb valu on püsivam. Kas pidevalt klobida saada või ebamugavus enda piiride seadmisel ja kehtestamisel.
Ma tean, et kõik need “uued võimalused” mida antakse tulenevad alati armastusest. Armastus lähedase suunal ja armastuse puudumine iseenda suhtes on levinud kompott, mis paneb inimest lootma, et on võimalik aidata oma lähedast, armastades teda rohkem ning ennast vähem. See paneb uskuma, et äkki see oli viimane kord või ehk ta ikkagi muutub. Tõde on see, mis vabastab, isegi kui see on esialgu valus.
Ma õppisin hiljutisest konfliktist enda sünnipere liikmega iseenda ja oma loodud pere kohta palju. Ma sain teada, et mina ja mu abikaasa oleme seljad koos, isegi oma sünnipere vastu, kui vaja. Selleks, et meie enda loodud peret kaitsta.
Ma õppisin, et ma olen oma rahumeelsuse ja pika vinnaga ärritumises võimeline muutuma täielikuks vastandiks, kui keegi ohustab minu või mu lähedaste elu. Kuigi see mind ehmatas ja pani esialgu halvasti tundma, on see on täiesti normaalne osa minust. Selline “ema lõvi” omadus on igas inimeses peidus ja tuleb välja vaid siis, kui tajutakse ohtu enda, oma pere või laste suhtes.
Ma õppisin ka seda, et kuigi ma olen empaatiline, andestav ja teadlik inimene, kes näeb kahjustavaid mustreid ja juuri, millest need põlvnevad on mul isiklik vastutus lahkuda kahjustavast sidemest. See on ka mustri murdmine. Minu sünniperes on mustriks andestada ja unustada – nina verine ja silm sinine… Öelda iseendale “ta tegi kogemata”, “ta tegi viimast korda”, “ta oli joobes”. Ma aktsepteerin kui inimene endas viga ei näe, endaga tööd ei taha teha, sest mis mul muud üle jääb? Ma ei saa sundida kedagi muutuma. Mida ma saan teha? Mitte aktsepteerida lugupidamatust, mõnitamist, manipuleerimist ega agressiivsust iseenda ja oma lähedaste suunal, mitte ühelgi vabandusel ega tingimusel.
Minu liinis lõpeb see kahjustav muster minuga.
Selle otsusega ma loon enda pere jaoks hoopis uue toetava mustri. Minu järeltulijad õpivad minult, et kui asi ei puuduta enesekaitset, siis kahjustav ja agressiivne käitumine ei ole normaalne mitte kellegi suunal, mitte ühelgi tingimusel ega vabandusel ning sellist asja ei tohi enda suunal taluda. Need sidemed tuleb katkestada, isegi sünniperes kui vaja.
Tervislik on olla heas suhtes iseendaga, mitte olla konfliktis iseendaga ja heas suhtes teistega. Isegi kui “teised” on lähedased, head sõbrad või perekond.