Kas paarisuhte loomiseks piisab vastastikusest keemiast ja sümpaatiast või on selles loomise protsessis peidus midagi palju enamat?
Kuidas või läbi milliste vahendite saab inimene õppida vahet tegema keemial, sisetundel või väärtustel mis ühendavad partneriga kui mitte läbi iseenda elukogemuse. Nii on kujunenud meie jaoks üheks suureks elu osaks mõista millist armastust on mulle vaja, kes on minu jaoks see “õige” ning miks paarisuhted kipuvad lagunema. Ka erinevad filmid ja raamatud on peamiselt püüdlustest leida see “õige”. Samuti võib osutuda raskeks teha iseseisvalt valikut turvalise ja lapsepõlvest tuttava suhtes, sest kumb on päriselt turvaline: kas eeskuju mida ma terve elu olen näinud? või midagi muud, midagi tundmatut…
Ma olen viimasel ajal mõtisklenud üldisemalt väljakutsete üle mis tulevad esile paarisuhete kontekstis ning mind on tabanud mõte, et on nii mehi kui ka naisi kes armastavad liiga palju. Mida see tähendab?
Armastus saab liigseks siis kui see muutub kattevarjuks lapsepõlves täitmata jäänud vajadustele.
Naine kes armastab liiga palju laseb ennast mehel klohmida vaimselt, füüsiliselt või mõlemal viisil võtmata selle vastu midagi ette arvates, et ta on selle ära teeninud või uskudes, et armastus annab kõik andeks, unustab ja ongi miski mida on aeg-ajalt raske taluda. Ta täidab kõiki mehe soove, arvestab ainult tema vajadustega ennast kasti surudes, rabab kahe eest ja teeb endast kõik oleneva, et armastada meest iga hetkega natukene veel rohkem. Lootuses, et ehk ta siis ühel hetkel muutub ja täidab naise vajadused armastades ja väärtustades teda sama palju.
Kuid reaalsus mille ees silm kinni pigistatakse on sootuks koledam. Ebameeldiv tõde milles mees jääb alati selliseks nagu ta on ning ei pruugi kunagi hakata naist tema teenete eest armastama nii nagu naine seda sooviks. Ehk on mehe eesmärk hoopis teine? saada armastust ja tunnustust midagi vastu andmata. Sellisel juhul on küsimus kas saab seda mehele pahaks panna, et tema väärtused, isiksus ja isiklikud traumad ei suuda naise eest hoolitseda nii nagu ta seda väärt on või peaks naine otsima täituvust oma vajadustele mujalt kui tühjast keldrist? Kuidas on see naine enda jaoks leidnud sellise suhte dünaamika turvalisena ning pannud selle võrduma armastusega? Kas see võiks olla miski mis on talle lapsepõlvest tuttav või on mõni ühiskondlik muster seda uskumust mõjutanud? või on hoopis selle “armastuse” kattevarjus hirm ja teadmatus tunnistada oma vajadusi ning kehtestada enda väärtust. Hirm, et äkki ma ei olegi paremat väärt? Hirm, et äkki ma ei leiagi paremat ja jään üksi? Või hirm, et ma ei saa iseendale loota ning endas kindel olla?
Mees kes armastab liiga palju loobub oma unistustest, missioonist ja väärikusest, et teenindada naist kelle jaoks ta mitte kunagi piisav ei ole. Tema päevast kulub suur osa kodurahu säilitamisele mida aga tema armastatu pidevalt ja süstemaatiliselt rikub eesmärgiga saada enda emotsionaalne tass täidetud. See mees on samuti õppinud andja kuid kardab võtta, sest ta ei saa olla kindel, et tema on samuti väärt oma vajadusi täitma ning kodurahu ei pruukinud olla mitte kunagi osa tema lapsepõlvest mis tähendab, et antud mõiste võib tema jaoks olla hoopis teise tähendusega.
Inimesed kes armastavad liiga palju ja annavad liiga palju on paratamatult silmitsi elu õppetunniga “võtmine”. Mingis eluetapis ei ole nad õppinud võrdset andmise ja võtmise tasakaalu vaid üritavad enda väärtust valideerida ja armastust teenida läbi lõpmatu andmise. Sarnaselt andjatele kes kannatavad selle käes, et neilt ainult võetakse, kannatavad võtjad täitumatu karika tõttu, mis tähendab, et nad ei ole võimelised andma ning kui nad väliselt enda tasse ei saa täidetud, hülgavad nad armastatu kui tühjaks pigistatud sidruni ning suunduvad otsima järgmist mahlast sidrunit mida tühjaks pigistada. Kõik mis temast maha jääb on hunnikutes tühjasid ning katkiseid sidruneid. Nii võime leida nii andja kui võtja mustrist ühise nimetaja – “armastuse puudus” mida üritatakse täita läbi teise inimese.
Kuid ometi on üks inimene maailmas keda ei ole võimalik iial liiga palju armastada.
Iseennast.
Andja kes suunab oma armastuse iseendasse avastab peagi, et ta on õppinud läbi endale andmise ka vastu võtma ja nii on ta võimeline tuvastama partnerit kes soovib ka temale anda võrdselt hoolt, armastust, tuge ja turvalisust. See ei tundu enam veider ega kummaline kui armastusest saab kergus mitte raskus. Kui ei pea enam vaeva nägema, et saada paarisuhtest iseenda jaoks elementaarseid väärtuseid. Andja näeb peagi kuidas kõik mida ta on alati soovinud on olemas temas endas ning see peegeldub ka tema partneris. Kui andja oskab nüüd vastu võtta hakkab tööle nähtus kus andmine ja võtmine tasakaalustub ning paarisuhtes tekib ilus dünaamika kahe inimese vahel kellel on võrdne huvi – anda ja võtta nii, et mõlema partneri karikad voolavad rikkalikult.
Võtja kes suunab pilgu iseendasse avastab peagi, et temas endas on nii palju mida võtta oma vajaduste täitmiseks, et sealt lausa tekib midagi mida anda. Õppides andma leiab ta peagi end olukorras kus ei ole vajadust uue sidruni järgi, piisab vaid kui olemas olevat regulaarselt kasta ning siis on alati võimalus võtta ning seda nõudmiste ja manipulatsioonideta. Ka tema tulevases paarisuhtes hakkab tekkima tasakaal andmise ja võtmise vahel ehk eelkirjeldatud ilus ja tervislik paarisuhte dünaamika.
Enese liigne armastamine on üks ilusamaid kingitusi mida maailmale pakkuda. Kuidas? Kui me õpime võrdselt andma ja võtma ning vastutame enda vajaduste täitmise eest sama palju kui partneri omade on paratamatult tulemuseks tasakaalukas paarisuhe mille tagajärjel doomino effektina kasvavad ka järeltulijatest võrdselt andjad ja võtjad kes väärtustavad ning armastavad iseennast ning seeläbi on võimelised usaldama, austama ja armastama ka teisi. Kui hetkeks peatuda ning analüüsida enda suhetes läbivaid mustreid, siis kui paljud neist on juba lapsepõlvest tuttavad? Ma usun, et see protsent on üsna kõrge, sest me õpime ennast armastama läbi eeskuju mida kodus näeme. Laps ei süüdista iial enda vanemaid hukkamõistvas või vaenulikus käitumises vaid analüüsib kuidas olla veel parem laps, et vanemaid rõõmustada ning proovib leida süü põhjuseid iseendas.
On oluline analüüsida ja teadvustada kas minu teguviisid paarisuhetes on tingitud tõesti “armastusest” või on tegu lapsepõlves täitmata jäänud vajadustega mida nüüd proovitakse oma partnerilt välja peksta (emotsionaalselt või füüsiliselt). Täpselt nii nagu on täna meil võimalus muuta seda kuidas meie lapsed armastust ja turvalisust paarisuhtes tõlgendavad, tegid meie vanemad endast parima mida nad tollel hetkel oskasid läbi nende teadmiste ja tõlgenduste mida neile pakuti. Seega armasad andjad. Kui soovite tõesti maailma muuta või kedagi päästa – alustage iseendast. Esimene lüli selles muutuste jadas saad olla ainult sina ise!
Kuidas siis jõuda selle “õigeni” keda me oleme kodeeritud otsima ning leidma?
Selle “õige” tabamiseks tuleb esmalt enda jaoks lahti defineerida mis on “õige” minu jaoks ja minu suhtes ning võrrelda seda iseendaga. Kas ma olen õige? Kas ma käitun endaga õigesti? Kas ma armastan ennast õigesti? Kas see kui palju ma endale annan ning endalt võtan on tasakaalus? Alles siis võib leida võrdluseks piisavalt materjali kui “õige” peaks ellu ilmuma. Kas tema käitub ka nii minu kui iseenda suhtes õigesti? Vastasel juhul ei pruugi me õiget ära tunda ka siis kui ta meid jalust jookseb.