Kas intiimsus on seks?
Intiimsuse mõistet olen tihti kohanud seksuaalsuse ja seksiga seonduvalt. “Paari nähti väga intiimses olukorras” saame lugeda mõne kollase lehe kaantelt kui keegi tuntud isik 1 kabistas kedagi teist tuntud tegelast. Minu mõistes on intiimsus paarisuhtes ja elus midagi enamat kui enda keha paljakas koorimine.
Vastupidiselt füüsilisele lähedusele saab intiimsus alguse vastastikusest usaldusest, austusest, haavatavusest ja aususest.
Alustame usaldusest…
Ma defineerin lahti mis on minu jaoks usaldus ehk saate samastuda. Usaldus on minu jaoks enda sõna pidamine. Kuidas ma tunnen ära usaldusväärsed inimesed enda elus? Nende sõnad ja teod lähevad kokku. Kui ma luban tööl projekti lõpetada, siis vahet ei ole kui kaua aega see võtab või kui palju ressurssi nõuab. Ma teen mis lubatud ja olen seeläbi usaldusväärne töötaja ettevõtte jaoks.
Inimestevahelises suhetes ei erine usaldus eeltoodud näitest. Kui ma midagi luban, välja ütlen ning vastavalt käitun, olen ma usaldusväärne lähedastele, partnerile, sõpradele, lastele. See on intiimsuse üks astmetest. Ma teen mida ütlen ja usaldan, et teised ka seda teevad. Läbi selle saavutan osa intiimsusest.
Miks usaldus murdub takistades intiimsuse loomist paarisuhtes? Keegi valetas minevikus, ei pidanud sõna, ei olnud usaldusväärne ning see tegi mulle haiget. Edaspidi kaitseb alateadvus mind haiget saamise ees läbi usaldamatuse enda ja teiste suhtes. Sellest võib saada esimene takistus paarisuhtes intiimsust luua, kas ma saan teda usaldada? Kas ma saan iseennast talle usaldada? Kas ma saan teatud koorma enda igapäeva elust talle anda? Kas ta saab hakkama? Minu endine partner/sõber/lähedane ju ei saanud, ei teinud, aga lubas…
Lahendus on riskimises. Elu on alati riskide võtmine. Me ei ole kunagi 100% kaitstud haiget saamise eest, isegi kui me kapseldame end vatikuube ja istume 24/7 kodus. Siis saabub valu juba üksinduse ning inimliku ühenduse puudumise näol. Ma tean, et paljusid meist on kodus kasvatatud vaimus, et valu ei tohi tunda, valu on halb ning valu on vale. Me saame õppida ning näidata eeskuju oma lastele ja lähedastele, et valu on talutav, üleelatav ning täidab täiuslikult ja normaalselt oma rolli meie kaitsesüsteemis. Saades vapralt üle hirmust valu ees saab risk premeeritud ilusate hetkede, kerguse, sügavuse ning rõõmuga mida pakub intiimsus.
Kuidas on austuse, aususega ja haavatavusega…
Kui on julgus usaldada tulevad ülejäänud intiimsuse komponendid juba lihtsamalt. Austus on usalduse vend, see tähendab, et ma aktsepteerin partneri võimet alati ise otsuseid teha ning usaldan, et need on tehtud meie kui perekonna, meie kui ühenduse kasuks. Austus elimineerib näägutamise, armukadeduse ja ebakindluse, sest ma tean, et minu kaaslane on täiskasvanud vastutusvõimeline isik kes teeb otsused lähtuvalt iseenda soovidest. Usaldades, et need täidavad ühist eesmärki ja hüve. Nii saame võtta suhtes juhtimist üle kordamööda. Ma olen olemas kui sa mind vajad ning tean, et sa oled olemas kui sind vajan. Vahel ma annan endast 90%, vahel vähem, vahel on see vastupidine, aga ma tean, et minu partner täidab alati enda osa. Vastasel juhul on väga raske ning kannatusi valmistav olla lähedases suhtes, sest kui me vaatame erinevates suundades, siis kuidas saaksime käia ühist teed?
Sarnane lugu on aususe ja haavatavusega. Kui ma olen aus eelkõige enda vastu ning suudan lahti mõtestada, analüüsida mida ma kardan, soovin, unistan, tunnen ja tahan praegu, homme, tulevikus on lihtsam tundeid, mõtteid, kogemusi ning ootuseid kommunikeerida partnerile. Võttes taaskord riski usaldada. Kui ma olen aus ja tema on minu jaoks õige kaaslane, siis saame me rääkida kõigest ausalt ja haavatavalt. See tähendab riski saada palju haiget, aga ühtlasi ka võimalust, et inimene on minu jaoks niivõrd turvaline, et ta ei tee mulle haiget, isegi kui ulatan talle vastavad relvad. Vastupidi, ta väljendab haavatavust ning ausust ka ise. Selliselt ei jää paarisuhtes ruumi oletustele, valedele, intriigidele, ülemõtlemisele ja kannatustele.
Kuidas intiimsus väljendub igapäevaselt meie paarisuhtes…
Ma ütleks, et nendes hetkedes mida tõotasime üksteisele abielludes. Nii heas kui halvas. Me jagame rõõmu enda saavutuste ja kogetu üle ning tunneme rõõmu üksteise saavutuste üle. See on intiimsus “heas”. Sa oled õnnelik kui sinu partner on õnnelik ja vastupidi. Sinu edu on tema edu, tema edu sinu edu, teie edu on pere edu. Halvas… Halvas intiimsus ilmub vihasena, kurvana, ärevana. Sellegipoolest säilib soov partnerit kuulata, olemas olla ning teda hoida. Põgenemata… kui jalgealune on tuline. Oluline roll on ebamugavate vestluste pidamisel ning piinlikutest seikadest rääkimisel valehäbita. Julgus koos naerda ja ka nutta kui vaja.
Ülimalt sügav osa intiimsusest avaldus mulle peale sünnitust kui olin füüsiliselt katki ja jõuetu enda eest hoolitsemaks. Abikaasa lappis mind õrnalt kokku ja põetas mind. Kuigi ma olen noor, tugev, iseseisev inimene… Selles oli midagi nii ilusat mida on raske sõnadesse panna kuid ometi ei olnud sellel seksuaalsusega midagi pistmist. Sellel hetkel ma tundsin, et ma abielluks temaga uuesti kui saaks. Ma olin nii turvaliselt ja pehmelt hoitud.
Olime hiljuti kaasaga jalutamas kui meie lähedusest möödus vanapaar, mees ütles naisele “oh kui õudne ikka kui vanaks jääd”. Meie aga mõtlesime neid vaadates vastupidiselt. Kui ilus on kogeda võimalust koos vananeda.