elu pärast lapse kaotust

Elu pärast lapse kaotust

Tänaseks on Stefani surmast ja sünnist möödas üle kuu. Kuidas meil läheb? Kuidas mul läheb?

Beebi esimene sünnipäev möödus küünaldega, mitte tordil vaid haual.

Ma olen sundinud ennast edasi liikuma ja lahti laskma, aga see on täpselt vastupidine sellele mida ma peaksin leina ajal tegema. Minu elu ega see blogi ei saa jätkuda selliselt nagu kogemus lapse surnult sünniga ei oleks minu elu mõjutanud. Kaotusest ei saa minu identiteeti kuid olen kindel, et see jääb osaks minus, sest koos temaga suri osake minust. Ma ei valinud seda kaotust seega ei saa ma lihtsalt valida edasi minekut. Olen otsinud ja leidnud informatsiooni, et paari kuu pärast läheb kergemaks, osa infost väitis aga, et läheb hoopis raskemaks. Mida mina tunnen emana?

Elu on täielik üles-alla emotsioonide virrvarr. Ühte ma tean, et ma ei saa oma elu enam kunagi endiseks, ei selliseks nagu ta oli enne Stefanit ega ka selliseks nagu raseduse ajal. Ma olen püüdnud endale luua rutiine millest turvatunnet ammutada, teinud eneseteraapiat ehk pannud käiku kõik enda teadmised ja kogemused aitamaks iseennast ning oma perekonda. Olen tegelenud oma baasvajaduste täitmisega, elanud igapäeva elu kuid ometi on elu mõnel hetkel nii külluslik ja teisel nii tühi. Ma unistasin raseduse ajal võimalusest naasta oma tavarutiinide juurde pärast beebi sündi, unistasin temaga koos kasvamisest, nüüd unistan ma temast või õigem oleks õelda: mälestan ja mõtlen temast. Palju, tihti, koguaeg.

Hetkel ma olen ikka veel füüsiliselt taastumas ning kõike mida sooviks ei saakski teha, näiteks jõutreeninguid, ujumist jms. Aga ehk on see isegi hea, et keha sunnib mind rutiinidesse naasma samm-sammult. Muidu ilmselt põleksin kiirelt läbi. Keha on tark. Hoolimata sellest, et mõnedel hetkedel ma tunnen, et ta mind ja beebit alt vedas ma ikka veel usun, et loodus teab mis teeb. Usaldan, oleks õige sõna. Ma ei tea siiani kas ta vedas mind alt või päästis nii minu kui beebi veel suurtematest kannatustest. Ka oma leina olen ma usaldanud looduse ja aja rüppe. Sest jah ma ei usu jumalat, mitte sellises vormingus nagu religioon seda serveerib, sest see on pisut silmakirjalik. Küll aga usun ma loodusesse ja usaldan loodust. Arvestades seda milline ime on lapse üsas kasvamine ning sünd kuni selleni välja kuidas keha viiruste ja bakteritega võitleb võiksin väita, et ma ei usu, et seal midagi juhuse hooleks on. Elu võitleb minu eest, sest mu organism on loodud võitlema enda eksistentsi eest.

Ärevus ja post-traumaatiline stressihäire on ka minu organismi moodus võidelda ellujäämise nimel. Kuna õnnehormoonide levelid ei ole kiita peaks see hoidma mind hirmu all surma ees ja seeläbi peletama eemale depressiivsusest tulenevaid tumedaid mõtteid elu lõpetamisest. Õnneks depressiivsuse on see ärevus minust eemale hoidnud küll. Lein on kaasa toonud ka kehalised reageeringud ärevusele ja stressile. Närvisüsteem on mulle kinkinud järgnevad sümptomid: tükitunne kurgus, higistamine, värinad kätes ja jalgades, ebaraalsus tunne, hirm hulluks minna, südamepekslemine, sundmõtted, valud rinnus ja vahel on raske hingata. Uni on katkendlik ning aju toob tagasi pilte sündmustest mis sunnib mu keha kõike aina uuesti emotsionaalselt läbi elama… Õnneks oskan ma neid sümptomeid ära tunda ning pelgalt mõte sellest, et ka see läheb mööda, aitab minu võitleval organismil stressiga toime tulla ja rahuneda. See on reaalsus. Ma õpin elama uue inimesena. Praegusel perioodil on ka viha hakanud minus tekkima ning erinevad käivitajad sellele. Mulle teevad haiget pildid rasedatest ja beebidest. Mitte see, et teistel paremini läheb.. vaid see, et minul halvasti läks ning kõik see meenutab mulle lihtsalt ennast. Mulle teeb viha kui räägitakse kiirelt edasi liikumisest ja uuest rasedusest, isegi need nõmedad aprilli tüngad rasedusest tunduvad lamedad arvestades kui paljudel inimestel on probleeme laste saamisega. Minu laps oli päris, isegi kui maailm teda ei näinud. Ta oli valmis, meie olime valmis. Emana ma tunnen, et kõik liigub edasi, aga minu valu seisab siin samas, mulle tundub nagu teised unustaks, aga mina seda ei suuda. See kõik on normaalne selles etapis. Ma tean seda, ma korrutan seda endale iga päev. Ma isegi ei tea veel kas ma uueks raseduseks üldse kunagi valmis olen, ilmselt ma ei ole valmis isegi sellele veel mõtlema. Ma ei saa Stefanit tagasi ja ta jääb alati meie perest puudu, ta on meie pere osa. Kui sügavalt see kaotus mind tegelikult puudutas on raske veel õelda pärast nii lühikest aega. Mis on suur muutus peale ärevuse ja hirmu, on ootamise lõpetamine. See on selline osa mis mind õnnelikuks teeb, lootust annab.

Ma olen suurema osa elust oodanud midagi, et õnne tunda, vahel ma suudan tunda õnne täiesti olemas olemisest või pelgalt oma abikaasa või tütre vaatamisest, tunda tänutunnet ja ülevoolavat armastust lihtsatest asjadest. Mu eesmärgid on muutnud, mul on ükskõik enamus materiaalsusest, kui enne oli 60% ükskõik, siis nüüd on 90%. Jah, ma elan materiaalses maailmas kus vajan elamiseks raha, aga eelkõige vajan ma rahu, oma peret ja praeguses hetkes elamist. Ma olen väsinud elamast mineviku “mis oleks kui” või tuleviku “mis oleks kui” najal. Ainus mis praegu loeb on see mis päriselt oluline on ning see on tänane päev ja praegune hetk. Nagu minu abikaasa lemmik tsitaat ütleb “yesterday is history, tomorrow is a mystery, but today is a gift, that’s why it’s called the present.”

See kogemus on kindlasti õpetanud mind elama hetkes ja tänases. See ei tähenda, et teen tuleviku osas arutuid otsuseid või unustan oma kantud raseduse ja poja. See tähendab, et ma ei lase mineviku süüdistustel, oletustel ja kahetsusetel võimu haarata oma tänase või homse üle, samuti ei lase ma homsetele muredel, unistustel või raskustel ennast hirmutada täna. Ma olen siin nüüd ja praegu ning ainus võim mis mul tänaseks antud on külvata pisikesi seemneid uutele unistustele, hoida mälestusi südames, tegeleda täna sellega mis mulle päriselt oluline on: minu tervis, minu pere ja lood mida ma soovin jagada selleks, et need toetaks, inspireeriks, lohutaks.

Tänaseks on läbitud mitmeid raskeid etappe: Stefani surmast teada saamine, sünnitamine, füüsiline taastumine osaliselt, Stefani matused, mitmed nõustamised, abikaasa naases tööle, tütar naases kooli ja huviringidesse. Stefani uuringu tulemused ning teada saamine miks see juhtus.

Asi oli platsentas. Platsenta oli puudulik, põletikus ja osa tema pinnast haaratud trombi alla. Olen pidanud nõu naistearstiga keda usaldan. Ta selgitas, et seda ei olnud meie jälgimise tulemustest aimata ning surm juhtus järsku, vastasel juhul oleks tegutsetud, et sünnitus kiiremini läbi viia või ennetatud olukorda. Epikriis näitas ka seda, et kuigi surma põhjuseks oli platsenta puudulikkusest põhjustatud asfüksia oli poeg terve, väärarengudeta ning vastas kasvult 41 nädalale. Arsti sõnul ei reetnud meie raseduse kulg ning selle jälgimine poja seisundit ja ohtu tema elule ning kõik oli tehtud õigesti. Minu keha reetis midagi. Nimelt tekkisid mul peale kolmandal trimestril covidi põdemist verejooks ja tuhud 35ndal rasedusnädalal ning 37ndal rasedusnädalal. 41+2 hakkasid lapse liigutuste sagedused vähenema. Kuna me pöördusime KTG’sse ja tehti ka ultrahelisid ning need andmed olid korras ja laps stressi ei näidanud, olime rahulikud ja rõõmsad aimamata, et tema elu võib ohus olla. Arsti sõnul võis põletik ja tromb olla tõepoolest ka covidi tüsistus. Muidugi ma olen ennast süüdistanud, et ma enda keha ja sisetunnet ei usaldanud ning ei võidelnud tema eest rohkem kuid samas on aeg nüüd endale andestada. Me andsime endast parima nende teadmistega mis meil oli. See on üks põhjus miks emana ma tahan jagada neid asju. Olen otsinud ja lugenud mitmeid materjale. Eestikeelsena on vähe infot saadaval. Seega ma jagan ise oma kogemust julgustades rasedaid naisi enda sisetunnet usaldama, oma keha märke jälgima ning neid väga tõsiselt võtma k.a igasugused, ka pisemad muudatused lapse liigutustes mis tekitavad peas mõtteid “kas see on normaalne”, kui vähegi kahtled mine kontrolli, ära karda enda ja beebi eest seista. Selleks arstid ongi, et aidata ning olemas olla. Ehk annab midagi päästa või ennetada. Seda kas Stefanit päästa oleksime saanud on raske ennustada. Arsti sõnul oleks varajasem sünnitus tema elu säästnud kuid kuna meditsiiniline näidustus puudus on arusaadav miks vastavaid otsuseid vastu ei võetud, kõik oli andmete kohaselt korras ja õige, oht puudus. Meie pere teeb selle uuringu tulemusega rahu.

Ülejäänud kamp koduseid on tublid. Abikaasal käivad flashbackid mis tekitavad tugevaid emotsioone kuid tema ärevuse foon on õnneks madalam. Tema tugevusel on jõudu lisaks iseendaga toimetulekule ka mulle ja tütrele toeks olla. Meie suhte eripära on see, et oleme alati avatult ning avameelselt kõigest rääkinud. Nii oleme saanud kõiki küsimusi koos läbi mõelda ning peegeldada üksteisele infot ja seisundit. Samuti ei ole me peresiseselt emotsioone varjanud. Oleme pahurad, nutame, vihased ja rõõmsad. Kõik on lubatud. Palju on toetust olnud suurepärastest inimestest tema ümber. Tütar küsis kas ma olen pahane, et ta on hakanud venna peale vähem mõtlema. Muidugi ei ole ma pahane. Rääkisime sellest kui normaalne on eluga edasi liikuda ning oma toimetuste juurde naasta. Ka tütrel väljendusid stressist tulenevad tunnused viha, nutu ja unehäiretena kuid suutsime nendega toime tulla lubades talle rohkem puhkust ning rääkides ausalt ning avatult kõigest mida Stefanist teada oleme saanud. Ma rääkisin talle, et me liigume eluga edasi ning toetame üksteist kuid hoiame väikevennat südames ja meeles. Tütar jäi sellega nõusse ning arvas, et pilt Stefanist võiks tema tuppa jääda ka edaspidiseks ning oluline on ka venna kaisukas mida kurbuse hetkedel kallistusse haarata.

Vaikselt, samm-sammult liikudes läheb ka meie peres elu edasi. Leina protsessi aitavad läbida nõustaja toetus, lähedased ning head inimesed meie ümber, erinevate Stefaniga seotud etappide läbimine, avatud suhtelmine, ausus, emotsioonide tundmine ja nendest rääkimine ning teadlik teraapia ehk erinevad harjutused mida olen kasutanud nii enda, tütre kui abikaasa toetuseks.

Kui seda teksti loeb keegi kes midagi sarnast läbi elab, siis ma tahan õelda, ära jää üksi. Küsi abi, julge abi vastu võtta ning usalda, et aeg aitab. See tundub praegu uskumatu, aga kõik saab taas korda. Kuidas? Samm-sammult. Väikeseid astmeid mööda, aga edasi liikudes. Seda sama ma ütlen ka endale, iga päev.

error: Content is protected !!

Broneerimine

[bookly-form category_id=”-1″ service_id=”1″ staff_member_id=”1″ hide=”categories,services,staff_members,week_days,time_range”]