Mr. Right või Mr. Right now?
Küll oleks lihtne kui eksisteeriks universaalne nimekiri mille alusel kohe õigeid valikuid teha. Paraku tuleb enda nimekiri ise koostada kuigi kogemusi arvestades ei pruugi see olla kõige lihtsam ja selgem ülesanne. Kas on õige oma esimesele valikule hambad ristis kindlaks jääda või on see lihtsalt üks iganenud ühiskondlik uskumus?
Ma ütleks, et iga versiooni jaoks meist on kuskil vähemalt üks õige. Oleneb milline on tellimus.
Millest tellimus koosneb? Vaateväljast. Sellest mis tundub võimalik ja õige antud hetkes.
Bad boys, bad boys ehk pahapoisi tellimus – Mina versioon 1 kes otsis põnevust, vabadust, hollywoodi kirge ja aasta draamat. Miks? Täna ma tean vastata. Ma otsisin täpselt seda mida ma kodust ei saanud – turvatunne, lähedus, tunne, et ma olen vajalik ja oluline, armastatud, hoitud. Põhjus miks valituks osutusid just pahapoisi kandidaadid seisnes selles, et minu arusaam armastusest oli sel momendil midagi kättesaamatut, rasket ja valusat. Sain tõeliselt paha poisi tüübi kes oli pühendumisest kaugemal kui kuu maast, mis muutis suhte 90% kannatusi valmistavaks ning mis seal salata, ma olin ka ise parajalt paha tüdruk. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi näinud enda vanemaid õnnelikuna. Mõlemad olid sügavalt haavatud inimesed kes otsisid kuidagi lohutust ja täituvust kannatustest mida üksteisele pakkusid. Sellist mustrit esines ka minu bad vibes suhetes läbivalt. Ma otsisin sama kannatust, sest see oli minu jaoks tuttavam ja turvalisem kui miski muu. Võiksin õelda, et ma isegi vältisin päris turvalisust ja rahu, sest see oleks minu jaoks tähendanud enda haavatavaks tegemist. Kõik need maskid olid selleks, et leida oma sisemisele tühjusele täidet ja vältida iseendaga silmitsi seismist. Ma ei olnud veel valmis tegema valikuid mis pikas perspektiivis oleksid mulle head kuid ajutiselt ebamugavad, sestap tundus idee järjekordsest draamat täis armastusloost täitsa maasikas.
Ometi andis sisetunne korduvalt signaale, et see valus ja raske ei ole päris õige ning tegelikult on olemas midagi minu jaoks tundmatut, midagi turvalist, rahulikku, pühenduvat ja täisväärtuslikku. Päris oma pere milles ei peaks olema mitte midagi sellest kaosest mis oli minu sünniperes. Ja ma sain selle. Ma sain pere. Hooliva ja armastava kaaslase ning oma kõige kallima kingituse – tütrekese. Ometi ma ei ole täna selles suhtes. Miks? Sest ma ei osanud seda hoida ja hinnata ning taas tekkis mul rahuolematus juba tuttava kaose järele.
Tegin uue tellimuse mis täideti elu poolt ülima hoolikusega, sain tormi keskmesse tagasi. Nii viie aasta jagu võitlust, manipulatsioone, mitte pühendumist, katteta lubadusi ja palju hetki mil oli soov elus alla anda, sest vahel oli hinges liiga raske ning teadmisi kuidas raskustega toime tulla liiga vähe. Võiksin õelda, et ma küsisin tihti endalt, et miks inimesed on nii või naa kuid ei vaadanud elu sellise pilguga, et miks mina siin olen? Miks mina sellise valiku tegin? See oli mitte ainult õppetund vaid terve kursus teemal “Kuidas õppida ennast armastama ja väärtustama”. Erinevate aastate raames sain ma samm sammult teadmisi kõigest mis ei ole minu jaoks hea ning jäi ka aega mõttepausideks ja järeldusteks kuidas saaks paremini. Minu valik selles paarisuhtes osaleda oli ilmselge ego katse ennast säilitada läbi selle kas ma suudan taltsutada, hoida ja muuta midagi mis ei olnud algusest peale mulle mõeldud. Sisetunne andis märku koheselt, et asi ei ole õige. Seda läbi maakeeli “liblikad kõhus” tunde. Täna ma mõistan, et just need liblikad olid minu närvisüsteemi moodus märku anda ohust minu tervisele. Kas ma loobusin? EII. Mõistes intuitiivselt, et me ei sobi, panin ma inimese endaga sobituma surudes alla kõik oma põhiväärtused, unistused ning piirid – lihtsalt selleks, et tõestada oma egole, et kui tema minu valib, siis ma olen väärtuslik ja armastatud. Tegelikkuses ei valinud ta mind kunagi lõpuni, kuidas ta oleks saanudki, kui ma ei valinud esmalt iseennast. Iga inimene, sündmus, suhe on peegel iseenda sisemaailmale. Paraku on mõni peegel vildakas, näidates läbi haavatud ego filtri moonutatud pilti minust endast. Selle kursuse ma lõpetasin tuntud kõnega “Last but not least, I wanna thank me, I wanna thank me for believing in me, I wanna thank me for doing all this hard work, I wanna thank me for having no days off, I wanna thank me for, for never quitting ” Tänu iseendale ma sellesse dünaamikasse sisenesin ning ainult mina ise ka ennast sealt välja vedada sain, olles nüüd targem ja tugevam. Usun, et kursusekaaslane sai samuti oma õppetunnid, iseasi kas ta kursuse ka lõpetas või kordab ta enda õppetunde samal kursusel juba uue partneriga…
Ma olen alati tundnud, et minu jaoks on olemas kuskil keegi kes on KÕIK, kogu pakett, täislahendus. Aga igas suhtes kus ma olin ma tundsin, et kogemus on poolik, midagi on puudu. Vahetusid inimesed, minu identiteedid, aga tulemus ikka sama. Mask vahetus kuid näitemäng kestis edasi. Ma ei olnud valmis olema aus ja haavatav iseenda suhtes. Andsin hetkeks alla võimaldades endale vabaduse lihtsalt olla, eksisteerida. Tekitasin endale ruumi mida olin vajanud, selleks, et mõista paremini kes ma olen. Uskumatu, et jooksin aastaid nagu orav rattas kordagi mõtlemata “Kuhu ma torman?” Pärast viimast “suhte kooli” ma lubasin endale, et aitab õppetundidest, nüüd on aeg teha kokkuvõte, ma olen juba üsna osav ämbrites, tuleb hakata elama ning teadmisi kasutama. Viskasin õhku küsimuse kuidas? Juba antud küsimuse esitamine hakkas mu ellu tooma rohkem vaatevälja KUIDAS. Üsna pea tundsin vajadust keskkonda vahetada. Õppisin uut eriala, et teha tööd mida rohkem naudin ja vahetasin tööandjat, et viibida keskkonnas mis on rohkem minulik ja nauditav. Lõpetasin kannatust valmistava paarisuhte. Ühes sellega lõpetasin ootamise, et midagi muutub ja muutsin ise midagi – perspektiivi. Rohkem päikest, rohkem rõõmu, rohkem ruum kasvada ja viljakam muld andis kasvuks tõuke muuta mõtteviisi, leida lahendusi ja vähendada takistusi. Tabasin ühel hommikul eelmisesse töökohta sõites end mõtlemast, et täiesti lõpp, päev on uus, aga kõik muu on sama nagu elaks korduses. Kõik kordub, same shit, different day. Teadsin et midagi peab muutuma, muidu elu matab mind elusalt. Lugesin kokku kõik võidud mida olen läbi raskuste saavutanud ning leidsin ennast juba paremas kohas ilma igasuguse paarisuhteta. See aeg elust mil ma pühendusin iseendale, oma väärtustele ning soovidele andis mulle tükihaaval täieliku pildi sellest mida turvatunne, rahu, armastus ja lähedus päriselt tähendavad. Eriti kui need tulevad minu enda seest ning ma ei peagi midagi otsima ega leidma. Ma pidin olema endaga aus ja haavatav, et terveneda. Ma pidin oma terapeudiga olema aus ja haavatav. See oli vabastav. Esimest korda elus ma tõepoolest tegin seda mis tahtsin ehk ei käinud joomas ega elu põletamas vaid käisin jooksmas, rannas raamatuid lugemas, teatris, kontserdil, kinos, kirjutasin raskeid tundeid päevikusse ja veetsin palju aega tütrega koos kodumaad avastades.
Kui Simsuga tutvusime tundsin temas koheselt ära iseenda, kuid nüüd juba selle terviklikuma ja õnnelikuma versiooni, kes ei soovi läbi teise inimese mitte midagi endas täita, korvata ega lappida. Kes on ise täispakett. Tema on ka täispakett. Mille järgi ma seda mõistsin? Käitumise. Ma mäletan siiani igat väikest detaili mida tema käitumises jälgisin. Kuidas ta mulle esimesel deidil autoukse avas, kuidas ta teenindajatega rääkis, kuidas looduses viibides teiste inimeste koerad tema suhtes käitusid (väga sõbralikult, üks soovis tasku pugeda ja koju kaasa tulla), kuidas ta võõrastega rääkis, kuidas ta isetult teisi aitas, kuidas ta planeeris meile minu elu kõige ilusama deidi ja see ei olnud ferrariga lendamine ega midagi muud ulmelist. Ta viis mind botaanikaaeda, sest ta oli välja uurinud, et mulle meeldib loodus ja ainus koht kus seda Tartu linnas nautida on just see. Nii ilusa südame ja hingega inimene, aus, avatud, hoolitsev, tugev ja turvaline. Ma olen siiani nii hämmingus kuidas keegi mõtles esmakordselt elus ka sellele mis mulle oluline on ja mulle meeldib. Tänaseks on ta minu Abikaasa ja just suure A-ga. Ma tunnen, et me oleme mõlemad täna need kes annavad. Nii on meie tassid enamusi päevi täis. Toetus, hoolimine, pühendumine ja koos kasvamine, avastamine, seiklemine on selle paarisuhte märksõnad. See ongi see “power couple” thing millest räägiti, aga mille olemust ma ei suutnud lõpuni tabada. Puudus kogemus. Olla üheskoos võimsad ei pea tähendama millide kokku ajamist või mersudega punase vaiba triikimist. See on üksteisele enda kõikide osade avamine, nii nende mille üle uhked oleme kui ka rääkimine sellest millest meeleldi vaikiks. See on raskes olukorras üksteise toetamine ja tõstmine. Koos kasvamine läbi meid ärritavate kogemuste uurimise. Vastutamine selle eest, et minu valu ei teeks partnerile asjatult liiga ning vastupidi. See on sügav vestlus kolmapäeva õhtul kodus diivanil tassikese sooja tee saatel, jalutuskäik rannal, südamest koos naermine kõige tobedama sõnakõlksu üle, väike male ja kohv mõnusal talveõhtul või suvehommikune jooks. Suhte algusest siiani ei ole temas mitte midagi mida ma muudaksin, kõik oli kohe paigas. Tema ära tundmine oli parim asi ning sügavaim rõõm. Minu Härra Õige on keegi kellega ma klapin igal tasandil, nii intellektuaalsel, hingelisel kui füüsilisel. Kui see on minu jaoks olemas täna seetõttu, et kogesin varasemalt midagi rasket ja valusat, siis ma olen südamest tänulik igale õppetunnile. Ilmselgelt on ka Härra Õigega elades hetki mil meie emotsioonid keevad üle või keegi hingab parasjagu liiga valjult, piim on valel riiulil või mustad sokid ajavad närvi. Kuid põhimõttelisi väärtuspõhiseid takistusi ega raskuseid küll ei ole. Väärtuspõhised raskused on need milles osapooled tunnevad, et nad ei ole austatud, usaldatud, hinnatud või väärtustatud. Sokidraama on midagi muud. See on ajutine emotsioon. Säärased pseudodraamad on andestatavad koheselt ja homme juba unustatud. Ma ütleks, et paarisuhe õige inimesega on jõudu andev ja imelihtne, see on justkui tunne, et sind tõstetakse ja kõik mida sa vähegi hinges teha soovid või tunned – on võimalik. See on nii tugev turvatunne teades, et mis ka ei juhtuks, üks inimene on alati su kõrval ja valib miljonite seast iga päev, iga hetk ja iga otsusega just SINU. Kõik on võimalik, sest ma tean, et mul on seljatagune mis toetab igat mu sammu ükskõik millise unistuse suunas. Kas ma kahetsen ühtegi Mr. Right Now’d? Ei, nende kogemusteta ei oleks ma täna see naine kes oleks osanud ära tunda Simsut. Ära tunda, väärtustada ja hoida. Kõige imelisem selle juures on see, et ta siiski on olemas olnud alati, nii nagu ma tundsin. See versioon minust oli alati olemas – tervislik ja haavatav, raskustega hästi toime tulev, terviklik. Leidsin iseenda, leidsin õige. Aus kaup. Seega saab päri olla Tammsaare tuntud ütlusega, kui seda veidike kohandada. Ma ütleks “Tee tööd iseendaga, siis tuleb armastus”.