“Palun ärge võtke teda meilt ära” oli fraas mida ma mäletan ennast mõttes korrutamas kui lamasin kõva madratsiga voodil millel olin eelneva 41 nädala jooksul korduvalt lamanud tavaliselt suure elevusega, et Mõnglikest näha. Seekord ei olnud tunne elev vaid ärev, sest äsja tehtud KTG enne sünnituse esilekutsumise alustamist ei tuvastanud varasemalt nii tuttavlike armsaid, kiireid südamelööke.
Kuulsime neid viimati eelmise kuupäeva ööl KTG’s kuhu pöördusime väheste lapse liigutuste tõttu. Kõik oli sel hetkel korras, masin registreeris nii ideaalsed südamelöögid kui ka lapse liigutused. Läksime südamerahuga koju magama, et valmistuda peatselt haiglasse sünnituse esilekutsumisele minema. Olin ennast lohutanud, et lapsuke valmistub ise sünnituseks kuna oli tunda aina rohkem ebaregulaarseid tuhukesi.
Hommikul ultrahelis lamades kõlas lause mis jääb terveks eluks meelde “kahjuks on lapsuke surnud, südamelööke ei leia”. See lause vallandas minus täieliku šoki ja segaduse, kuidas nii? Alles 24h tagasi oli kõik korras… Ma vappusin voodil kui abikaasa tuli minu juurde, silitas mu jalga, tõusin ja kallistasime. Tal olid pisarad silmas, ta toetas oma lauba vastu minu oma vastu ja ütles “kallis, me saame sellega hakkama, peame saama”. Mõtlesin enda tütrele kes kodus väikevenna sündi ootab, vaatasin abikaasa silmadesse milles oli näha hirmu kaotada lisaks pojale ka enda naine ja noogutasin jaatavalt, “jah, me peame hakkama saama”.
Edaspidine oli täielik sürr. Liikusime sünnitustuppa kus ämmaemand tegi teatavaks, et laps peab siiski sündima ja kuigi see on minu jaoks psühholoogiliselt väga raske on mulle parim kui ma teen seda loomulikul teel. Küsisin miks see juhtus? Kas ma olen süüdi? Kas ma oleks saanud midagi teisiti teha?Ämmaemand vastas, et tegu on ilmselt üsasisese asfüksiaga ehk hapnikupuudusega ning ei, ma ei oleks saanud sinna midagi ise teha ning kindlasti ei ole ma selles süüdi. Läksin voodile kägarasse, šokis, nutsin ja korrutasin, et ma ei suuda seda teha. See tundus nii õudne ja ma tundsin, et ma olen liiga nõrk, et sellega hakkama saada. Minu sees oli kaks reageeringut. Esimene tunne oli see, et palun võtke ta minu seest välja ja ma soovin kustutada kõik eelnevad 41 nädalat. Teine reageering oli see, et ma soovin olla taas rase, et saaksin poja tagasi. Kumbki variant ei olnud aga reaalne. Abikaasa oli šokis ja valus kuid võttis samaaegselt enda peale kõige raskema osa, hoolitses selle eest, et minu tütrekene saaks hoitud, teavitatud ja toetatud seni kuni mina seda ei suutnud. Mõne aja pärast kutsuti minuga vestlema ka naistearst kes selgitas meditsiinilisest vaatenurgast miks mul tuleb sünnitus siiski läbi teha. Selleks, et see on minu kehale kõige leebem, taastumine on kergem ning tulevikus lapsi saada riskivabam. Ämmaemand toetas teda rääkides meile, et lisaks füüsilisele poolele on oluline osa ka leinas panna punkt rasedusele ning kohtuda enda pojaga ning teda esimest ja viimast korda hoida, luua mälestusi mida saame luua.
Meile pakuti üks päev, et minna koju ja ennast koguda enne sünnitust. Võtsime selle vastu.
Surnud lapse sünnitamine…
Lahkusime haiglast, et järgmine päev tagasi sünnitama minna… Kodus ootas meid juba valmis pesa Mõnglikese koju saabumiseks. Tegime abikaasaga päev enne talle ruumi, et tal oleks kuhu tulla. Nüüd aga teades, et ta iial meie koju ei tule hakkasime abikaasaga asju kokku pakkima. Tagantjärele mõeldes oli see teatud mõttes tervendav, vähemalt saime hetkeks nautida seda unistust kus kodu on beebi asju täis ja valmis pisikest vastu võtma.
Kuna ebaregulaarsed tuhud juba käisid otsustasime siiski ööseks minna haiglasse. Terve öö oli ärev. Teadsin, et beebi heaks ma ei saa enam midagi teha kuid mind ootas koju tütar ja mu abikaasa vajab mind. Tekkis tugev ärevus ja surmahirm iseenda osas. Hakkasin vappuma ja nutma. Abikaasa ärkas ja lohutas ning hoidis mind. Rääkisime veel pikalt. Tütar võttis ühendust telefoni teel kuna ka tema öö oli ärev. Ta oli halvast uudisest venna kohta šokeeritud ja kartis ema pärast. Rahustasin teda selgitades, et minuga on kõik korras kuid pean veel haiglas olema, et väikevenna sünnitada.
Hommikul alustasime koostöös Järvamaa haigla sünnitusosakonna personaliga sünnituse esilekutsumist. Protsess käis nii nagu midagi ei oleks vahepeal juhtunud. Emakas oli sel hetkel avanenud 1cm. Mulle manustati pulbrilahust. Sain esimese lahuse kell 10.00. Rääkisime abikaasaga juhtunust ning mina häälestusin unustama fakti, et ma sünnitan poja, aga teda koju viia ei saa. Vastasel juhul ma ei oleks leidnud jõudu, et sünnitust läbi teha. Palatisse tuli meile tuttav ja turvaline ämmaemand kellega olime selle raseduse teekonnal koos olnud. Ta nuttis meiega koos ja arutlesime juhtunu üle. Kell 12.00 sain järgmise lahuse. Kaisutasime abikaasaga voodis, nutsime ja rääkisime juhtunust kui järsult tundsin, et veed tulid ära ning algas sünnitustegevus. Abikaasa toetas mind just selliselt nagu olime eelnevalt perekoolis õppinud, hingasime tuhusid koos üle, ta mudis mu selga ja vajutas vajadusel pöidla ja nimetissõrme vahele. Mõne aja pärast tuli ämmaemand meid kontrollima. Tuhud läksid aina intensiivsemaks ja valude vahe lühemaks. Edaspidi ei olnud meil abikaasaga aega enam nutta ega mõelda, tegelesime sünnitusega. Olin omas mullis ning toetusin täielikult abikaasa teadmistele ning tema toetusele. Ta sai suurepäraselt hakkama kuigi oli ise psühholoogiliselt samasuguses kaotusvalus. Tollel hetkel ma imetlesin teda kordades rohkem kui varem, tema tugevus andis mulle tugevuse vastu pidada. Toodi uus lahus peale… tunnikese pärast olid valud juba nii väljakannatamatud, et palusin epiduraali. Personal hakkas koheselt tegelema sellega, et saaks mulle epiduraali paigaldama hakata. Liikusime sünnitustuppa. Paigaldati epiduraal. Küsisin abikaasalt kella, kell oli 17.15. Läks aega mööda, tuhud olid endiselt intensiivsed ja abikaasa minu kõrval toetamas. Pidin nüüd voodis lamama tuhude ajal. Läks mööda mingi aeg kui kontrolliti, et avatust oli 7 cm. Edaspidine hakkas minu jaoks aina hägusemaks minema. Valutasin… epiduraal ei mõjunud… valu läks aina intensiivsemaks ja samuti viha minu sees… milleks see valu kui ma ei saa kuulda poja häält? Ma ei tea kui palju oli aega vahepeal möödunud ja kui palju personali oli toast läbi käinud… karjusin, et ma ei suuda enam… abikaasa vaatas mulle silma ja kinnitas, et ma saan hakkama, suurem töö on tehtud, kohe varsti on kõik läbi. Läks mööda aega ma ei tea palju… kui mõne pressiga sündis 08.03.24 20.04 meie ideaalne poeg Stefan Palu kaaludes 3060g ja olles 54cm pikk, sünnihindeks 0. Sünnitustegevus kestis kokku 7h, hiljem arvutasime. Mõnglike sündis täielikus vaikuses. Koheselt oli kadunud füüsiline valu kuid hingevalu täitis kogu palatit. Nähes, et minuga on kõik korras, murdus seni tugev olnud abikaasa, vabandas minu ees ja liikus eemale palati teise nurka võttes enda aja, et olukorraga toime tulla. Olime mõlemad lõpuni lootnud, et kuskil tehti viga ja kuuleme kohe kohe poja häält.
Pärast sündi…
Palatisse saabus meile juba tuttav naistearst. Kutsus meid poega vaatama. Ta oli imeilus kooslus meist kahest. Kui olin ette kujutanud midagi õudsat enda jaoks, siis seda ei olnud päriselt olemas. Mõnglike oli ideaalne tuduv beebi. Naistearst selgitas, et ultrahelis ta anomaaliaid ei näinud ka siis kui südamelööke enam ei olnud, lootevesi oli normis ja platsenta tundus välisel vaatlusel terve. Poeg peale sündi oli väliselt terve, kaunis. Arst oli meile eelmisel päeval selgitanud, et kui me pojaga ei kohtu, võime hakata ette kujutama midagi õudsat mida tegelikult ei eksisteeri. Tal oli õigus, õudsat ei olnud selles midagi. Sünnitus oli ilus, meie poeg oli ideaalne, aga saatusel oli tema jaoks teised plaanid. Kohe kui olime teda hoidnud, kallistanud ja musitanud saime aru kui ilus kingitus oli temaga veeta need imelised 41 nädalat, kolm päeva ja 20 minutit ning olime südamest tänulikud kogu Järvamaa haigla sünnitusosakonna personalile kes suutsid meid veenda ja toetada läbi selle protsessi, et saaksime Mõnglikesega kohtuda, aega veeta, mälestusi luua ning hüvasti jätta, sest see oligi kõik mida me teha saime.
Inimestena on meil tunne nagu me kontrolliks kõike, aga surm on elu osa mida me ei saa kontrollida. Kuigi meile meeldiks mõelda, et meditsiin ja arstid on kõikvõimsad ei suuda ka nemad olla nii ettenägelikud, et tajuda nii kiiret ja järsku lahkumist. Arsti sõnul kogevad sellist täiskantud raseduse järsku katkemist statistika järgi 5-6 peret tuhandest mil põhjus miks see juhtus jääbki vahel teadmatuks. Saatuse tahtel oli meie pere selle väiksema numbrivahemiku sees. Mitte ükski süütunne ega süüdistamine ei too Mõnglikest tagasi. Selles olukorras ei olnudki ühtegi süüdlast. Me kõike andsime endast parima koostöös kogu Järvamaa haigla personaliga kes meiega terve raseduse ning sünnituse vältel tegelesid ja meid toetasid.
Poja järsk lahkumine muutis alatiseks seda kuidas ma tajun elu väärtust...
Ma armastan enda keha kõige eest mida ta sel hetkel minu heaks tegi ning selle eest, et ta suutis kasvatada ja kanda imelise poja, mu keha on tugev ja imeilus. Ma armastan enda abikaasat veelgi rohkem tema vankumatu tugevuse eest mis mind toetas kogu raseduse, sünnituse ja nüüd ka leina vältel. Ta on imeline isa Stefanile ja mul on südamest kahju, et meie aega koos kasvada jäi liiga üürikeseks.. See kogemus lähendas meid rohkem kui kunagi varem. Ma armastan enda kallist imelist tütart kes on nüüdseks ühe ilusa inglibeebi suur õde. Ma väärtustan iga hetke mil ma hingan ja võtan eksisteerivast olevikust kõik mida saan. Kõik hetked kallite inimestega koos on nüüd hindamatu väärtusega, tütre segamini olev tuba teeb mulle rõõmu, sest see näitab, et ta elab ja toimetab seal, abikaasa norskamine on parim heli maailmas ning iga uus päev on kingitus.
Inimesed püüavad meid lohutada, et kunagi ei tea milleks selline raske sündmus vajalik on. Ma leian, et see raske sündmus ei olegi vajalik, seda ei tohiks juhtuda mitte kellegagi. Meie Mõnglike peaks olema kodus oma ema soojal rinnal ja elama pika, õnneliku elu, kuid ometi on see sündmus ühtlasi loomulik osa elust mida me ei saa kontrollida.
Iga elu olgu ta üsas või väljaspool on nii väärtuslik ning selle katkemine nii valus. Kuid see valu tugevus käib käsikäes armastuse suurusega mida me tunneme. Meie südametest jääb alati tükike puudu kuid usume, et peame vaikselt edasi minema hoides seda mis meile anti – mälestused ja unistused Mõnglikesest ja see aeg mida jäi liiga väheseks…
Ma lõpetan enda mõtted hoopis kellegi teise mõtetega mille leidsin grupist kuhu on kogunenud pered keda on tabanud kogemus kohtuda enda lastega kes sündisid vaikselt.
Vaata ema, olen tuul – mängin sinu juustes.
Sosistan sul kõrva tasa: “Olen sinu juures.”
Vaata ema, olen kuu – öösel sind ma paitan.
Naeratus on sinu suul, unenäos sind aitan.
Vaata ema, olen päike – sinu silmis säran.
Näen seal hulga pisaraid, pühi need nüüd ära.
Vaata ema, olen lumi – nõnda külm ja valge.
Akna taha teen sul kohe hästi mitu hange.
Vaata ema, olen vihm – märjaks teen su põsed.
Kui vaid saaks, siis uhuks ära kõik su suured mured.
Vaata ema, olen siin, sinu südames ja hinges.Vaata ema,olen siin,SINU VÄIKE INGEL
-Liis Niinemets