Kas olete ka vahel mõelnud, et tahaks ajas tagasi rännata ning toimida selle tarkusega mis täna olemas on? Tõenäoliselt järgmise kümne aasta pärast mõtlen ma taas samamoodi. Ja see on väga okei! Areng on teekond mitte sirgjooneline rada. Me keegi ei sünni valmis spetsialistina. Minu teekond lapsevanemana algas 9 aastat tagasi kui sündis imeline tütrekene. Esimese lapsega toimetulek on võrreldav esimese jalgratta sõiduga. Ükskõik kui palju teooriat õppida ei ole küsimus selles kas kukume vaid millal, sest olgem ausad, päris elus ei ole miski nagu raamatus ja ega seda vanemlust ei saagi õpetada ainult teoorias eriti kui kogemus puudub. Saab õppida just enda kogemusest. Mõtlesin ka mina enda noores naiivsuses, et mis seal siis nii keerulist on ja fantaseerisin ainult kaunitest hetkedest ja pereidüllist kuid tõeline kogemus on midagi muud…
Lapsevanemaks saamine paneb proovile kõike alates paarisuhtest kuni vaimse terviseni välja. Me võime arvata, et see kuidas meie vanemad on meid kasvatanud on kindlalt andnud hea kooli väikese inimese eest hoolitsemiseks kuid minul ei olnud 9 aastat tagasi õrna aimugi, et lapse kasvatamine on midagi palju rohkemat kui tema baasvajaduste täitmine. Ehk oli see nii, sest see oli ka kõik mida ma enda lapsepõlvest mäletan. Ma ei kavatse ennast halvasti tunda või häbeneda seda, et ma ei olnud ideaalne lapsevanem ning ei ole seda tänaseni. Ilmselt ei saa olema ka ülehomme kuid analüüsisin enda emaks olemise teekonda rääkides arengutest mis väärivad jagamist. Ma olen enda üle väga uhke ja lapsevanemana peaksid sina enda üle ka olema! Isegi kui vahel on tunne vastupidine. Nagu ma enne mainisin, siis raamatud ja teiste vanemate soovitused on nagu abirattad, nad ei sõida teie eest mis tähendab, et suhteliselt võimatu on ennast ette valmistada lapse kasvatamiseks kuid abiks on nad siiski (no tegelikult päris kõik soovitused ikka ei ole abiks, enne teiste soovituste tarbimist pidage nõu iseendaga ja kuulake enda südant, kas asi ikka tundub õige ja sobiv ka teie eluviisi ja väärtustega :). Jagan 5 taipamist enda teekonnast ja kogemusest mida täna teen teisiti kui 9 aastat tagasi.
Taipamine üks -> Perfektsionism on haigus, mine ravile (heas mõttes)
Ma tean, et minu perfektsionism sai alguse minu enda lapsepõlvest kui minu vanemad reageerisid vigade tegemisel nagu see oleks maailma suurim katastroof. Piim läks ümber? Draama, klaas kukkus maha katki? Draama-laama. Teine osa mis seda kasvatas oli kindlasti kool kus ma õppisin seda, et vigu teha on ebanormaalne ning need tuleb kindla peale väga kiiresti ära parandada või muidu tuleb pahandus ja kõige etem oled sa üldse siis kui mingeid vigu ei tule, selleks tuleb ennast tundide kaupa kodus ette valmistada. Milleni viis mind perfektsionism täiskasvanu elus? Läbipõlemiseni ja korduvalt. Elu on päriselt nii -> mitte ükski olukord, tingimus, inimene, seisund ei ole ideaalne. Elu mõte ongi kogeda, põruda, õppida ja korrata. Meil on justkui kahe äärmusega pulk millel kõnnime, ühes otsas katastroof ja teises õnnestumine, tasakaal asub seal keskel. See on üks asi mida ma täna teen teisiti. Julgustan enda last vigu tegema ja nendest õppima. Piim läheb ümber? Pole hullu, koristame ära, asi lahendatud ja kõik elavad rõõmsalt edasi. Koolis said märkuse või halva hinde? Tubli! tähendab siit me saame midagi õppida ning teha teisiti. Kõik on hästi, sa andsid endast parima, ma olen uhke sinu üle! Esinedes läksid laulu sõnad meelest? Suurepärane, et sa lavale läksid, juhtub ka parimatel artistidel. Ma õpetan täna, et vead ei tee meist valet, vigast. Need teevad meist inimese ning seni kuni läheme maailma endast parimat andma, saame alati tasu uue kogemuse näol mis õpetab tegema midagi paremini kui oleme seda varem suutnud. Meie peres käib tihti läbi lause: “Mitte keegi ei hüpanud ema tupest välja spetsialistina, ära ole endaga nii karm”.
Taipamine kaks -> Emotsionaalne intelligentsus ei sünni kaasa
Jap! Ma tõesõna mõtlesin kunagi, et kuidas mu laps ei mõista, et nutmine, karjumine ja röökimine ei aita kui probleem on… Kergelt olid üle huulte tulemas laused minu enda lapsepõlvest nagu “ära..” “miks..” “lõpeta…” “see ei ole okei…”. Mäletan väga selgelt ühte juhtumit vihaga kui minu seitsmene oli marus ning lammutas enda toas kõigega mis kätte sattus. Ma läksin tema juurde ning loomulikult pahandasin asjade lõhkumise eest mille ostmisel olen mina vaeva näinud ja tööd teinud. Tundsin ka ennast vihasena ning suundusin enda toimetusteni tagasi pärast pahandamist, laps jäi oma tuppa nutma. Kui olin pisut rahunenud ning enda emotsioonid ära reguleerinud hakkasin mõtlema, et tütar on ebaausas seisus, mina olen ju tema eeskuju. Loomulikult lõhkumine ei lahenda probleemi kuid kas ma olen talle õpetanud kuidas vihaga toime tulla nii, et väärtuslikult asjad ning teised inimesed terveks jäävad? Noup. Ma eeldasin, et ta peaks seda ise teadma just nagu eeldas seda minu ema ning ema enne teda. Ma ei saa süüdistada enda vanemaid ega esivanemaid, sest ega neidki keegi õpetanud kuidas sellises olukorras toime tulla. Mind tabas mõte sellest kuidas mina saaksin nüüd teisiti teha ning teda õpetada. Läksin tagasi nutva lapse juurde ja selgitasin talle, et see on täielikult normaalne, et ta nii tunneb. Sellist emotsiooni nimetatakse vihaks ning aeg-ajalt ta meid kõiki külastab. Laps jäi kuulama. Õpetasin teda viha välja elama ja aktsepteerima läbi vanade ajalehtede rebimise, nii ei tee me kellelegi haiget ega lõhu enda jaoks olulisi asju. Me pidime seda jada tegema läbi korduvalt kuid ühel ilusal päeval ma sain noppida magusa vilja, töötasin ühe projektiga enda töötoas kui tütar jooksis minu tuppa ja lausus “Emme, kas meil on ajalehte, mul on ruttu vaja seda rebida, ma olen nii vihane praegu”. Minu süda sulas, sest ma olin suutnud teha ajaloolise pöörde enda peres, õpetanud oma last emotsiooni tuvastama, aktsepteerima ning tervislikult välja elama. Great success! Olin teinud ka enda jaoks ajaloolise pöörde, ma olin õppinud reguleerima enda emotsioone ja läbi rahu pakkuma oma lapsele vajalikku ruumi ning turvalisust tegelemaks kaosega tema sees.
Taipamine kolm -> Piirid, soovid, vajadused ning mõistmine
Nii nagu meil on vaja riigipiire, et kaitsta riiki võõra võimu eest on ka inimestel kind of samadel põhjustel enda piirid ning jah! lapsed on tegelikult inimesed, aga lihtsalt väiksemad. Piiride ületamise esimene tunnus on emotsioon – viha. Miks meil tekib trots inimese vastu kes tuleb meid liigselt allutama, käperdama või õpetama? Sest ta ületab piire milleks luba ei ole antud. Inimeste piiridest räägitakse vähe ning seetõttu on paljudel meist ka raske enda omasid tuvastada, paika panna ning väljendada. Kuid ometi on piirid olulised ning sellest veelgi tähtsam on osata neid välja õelda ja selgeks teha sõnaliselt. Piiride seadmine võiks välja näha midagi sellist: “Kullake, ma tean, et sa vajad abi, aga ma soovin enne enda tegevuse lõpetada ning siis olen valmis sind aitama” – ma lõin lapsele enda piiri ning eeldan nüüd, et ta sellest üle ei astuks ehk ootaks kannatlikult kuni ma enda tegevuse lõpetan. 10/10 on need olukorrad lõppenud rahumeelselt versus olukord “Ära vingu, tee ise, mul ei ole aega” – see on ka piir, aga lapse mõistes rohkem hülgamine kui piir. Samamoodi tuleb see ebaseaduslik piiriületuse olukord ühel hetkel minuni tagasi dialoogina “Palun korista enda tuba ära!”, “JAJAJA MA EI VIITSI, PÄRAST TEEN” versus laps on läbi minu eeskuju õppinud piiri seadma enda soovi ja vajadust väljendades: “Ma teen seda kohe kui mul selleks jõudu on”. Mis tähendab ta vajab puhkust ja mina annan talle seda, sest see on tema piir ja vajadus, soov ning see päriselt on oluline. Tolmurullid ei jookse eest ning mitte kuskil ei ole kirjas, et laps või täiskasvanud peab käituma täpselt kellegi teise nägemuse ning nõudmiste kohaselt, vastupidi. Tegelikult oleme me rõõmsad kui laps õpib väljendama enda vajadusi ja soove rahumeelselt mitte läbi protesti või manipulatsioonide. Kui me kõik räägime ausalt ja maskideta mida me vajame on lihtsam luua ühendust seda üksteisele pakkudes. Lõppude lõpuks peaks olema perekond samas paadis olev tiim mitte episood diktaatori elust tema vangilaagris.
Taipamine neli -> Distsipliin ja reeglid
Rääkisin just piiridest ning nendega käsikäes on sõbrad distsipliin ja reeglid. Kuigi me kõik tahaksime olla lapse lemmik inimesed koguaeg ja alati, ei saa me seda mitte. Põhjused on nimelt selles, et lapsel on vaja juhti kes aitaks tal turvaliselt kasvada ning oleks usaldusväärne ja kindel kui kalju. Kui juht lubab ja ei teosta lubatut kaotab ta usalduse, sest vahet ei ole kas inimene on väike või suur, teod ja sõnad peaksid käima käsikäes, et saaks tekkida usaldus. Jutt käib nii vahvatest lubadustest süüa jäätist või koolivaheajal käia loomaaias kui ka lapse jaoks ebapopulaarne lubadus piirata tema interneti kui ta ei suuda ise leida tasakaalu arvutimängude ja muu tegevuse vahel. Ma olen seda meelt enda lapse kasvatamise osas, et talle tuleb anda probleemid mitte lahendused, selleks, et ta õpiks tegema otsuseid mitte järgima juhiseid. Eakohase vastuse andmine ning iseseisvalt probleemide lahendamine tema omal viisil toidab saavutamise vajadust, arendab loomingulisust ja ettevõtlikust. Mis lõpuks toidab tema õnnetunnet mida ta ise loob endale. Piltlikult on minu töö vanemana luua läbi reeglite ja distsipliini ehk järjepidavuse turvaline liivakast kus laps saab ehitada enda elu vastavalt oma nägemusele. Viis kuidas mina lahendan erinevaid probleeme elus ei pea olema tingimata sama ka minu lapsel. Oluline on, et lahendatud saaks. Minu ebapopulaarsed aedikud ümber tütre maailma ei ole alati tema lemmikud kuid selgitades miks neid vaja on, mõistab ta suurepäraselt ja alateadlikult, et selles aiaga turvatud maailmas on tal turvaline mängida just nii nagu tema seda soovib ja õigeks peab. Need aiad kaitsevad last mitte ei piira tema võimet teha ise otsuseid ning vastutada nende eest.
Viies ja viimane -> Kasvamine = tegutsemine, avastamine = teada saamine
Kui tütar lasteaias käis oli tema lemmik tegevus uimerdamine. Nii ma arvasin kui olin peale väsitavat tööpäeva talle järele sõitnud ning ootasin juba 20 minutit koridoris, et ta saaks mõlemad jalanõud jalga ja jope selga. Palju lihtsam oleks teha tema eest need toimingud ära mõtlesin ma tihti nendel hetkedel kuid nüüd ma mõtlen sellele, et kuidas ta peaks õppima kui ma ei lase tal kogeda. Praktilise psühholoogia loengus ma õppisin, et aju õpetatakse läbi tegevuse. Kui me soovime mingit oskust ja teadmist omandada, tuleb seda ise läbi teha. Ometi nii palju kordi ma tegin asju enda lapse eest, sest mul puudus kannatlikkus lasta temal neid toiminguid teha. Viga mida ma enam ei korda ning otsus järgmine: Ma tegelen iseenda kannatamatusega ning loon elus rohkem aega lapse jaoks olemas olla kui ta toiminguid teeb. Ma annan talle aega õppida ja kogeda. Parim otsus üldse! Näha rõõmu lapse silmades hetkel mil ta sai ise hakkama. Tema eneseusaldus tõusis ning järgmisel korral läks juba ladusamalt, asi oli jälle selge! Super! Teine õppetund on avastamises. Me kõik sünnime siia maailma puhtana, paljana. Kuidas me peaksime teadma, et muld ei ole söödav, magu kivisid ei seedi ning ei ole eriti tark tegu kummikuid ahjus kuivatada kui meie armsad esivanemad ei oleks seda kõike avastanud ja oma tarkuseid läbi selgitused lastele edasi kandnud. Nii ma selgitan nüüd enda tarkuseid edasi rahumeelselt andes lapsele valiku kas ta soovib antud otsust teha ka siis kui talle on tagajärg teada. Julgustan teda avastama seda mida ma veel ei tea ning vajadusel aitan lõhkiseid põlvi lappida. Ega mulle endale ka ei meeldiks kui keegi mind keelama tuleb jagamata selgitust selle kohta mis mind keelust üle astudes ees ootab. Seega vabadus ise otsustada ja valida on minuarvates hea, oled sa suur või väike inimene. Kuidas muidu õpime ennast usaldama?