Ma mõtlesin täna luua uue kategooria blogisse “lapse kaotus”. Minu fookus terapeudina on paarisuhetel ning suhete teemalised postitused hakkavad siin blogis olema kindlasti ülekaalus. Leian siiski, et elu on andnud mulle valusa ja olulise kogemuse lapse surma näol ja ma tunnen, et kuna neid lugusi räägitakse vähem ning elu pärast lapse kaotust praktiliselt üldse mitte, siis ma ise tahaksin enda perekonna teekonda jagada läbi sellise raske sündmuse. Kes neid teemasid lugeda ei soovi, on võimalus nüüd avalehel sorteerida endale huvitava teema järgi ning lihtsalt vahele jätta enda jaoks mitte olulised teemad 🙂
Rääkides teemast. Ma olen Stefani loost kirjutanud 2 postitust. “Kui aega jääb liiga väheks…” ja “Elu pärast lapse kaotust”. Esimene on Stefani sünnilugu ning teine 1 kuu pärast poja kaotust. Millest siis alustada? Põhjuseid miks ma sellel teemal ei ole vahepeal kirjutanud on mitmeid. Üks olulisemaid on vast see, et kogu meie pere ehk mina, abikaasa ja tütar, oleme tegelenud terve selle aja tervenemisega ning proovinud harjuda uue olukorraga. Kuu pärast Stefani surma postituses ma rääkisin meie kõigi kolme vaadetest, et kuidas meil läinud on. Teemade hulgas oli päris palju vaimse tervise probleemidega tegelemist ning mõtestamist, miks meie pere selle kurva sündmuse osaks sai. Ma arvan, et kõige lihtsam ja parem on, kui ma lähtun sarnasest ülesehitusest ning räägin sellest kuidas meil läinud on. Teiste eest ma rääkida ei saa, aga saan anda enda subjektiivse hinnangu sellele mida ma näen kõrvalt.
Alustan endast. Hmmmmmmm. Pikk mõttepaus tekib. Kuidas mul läinud on? Välispidiselt ma arvan, et tundub paljudele, et olen juba poja surmast üle saanud, sest olen saanud vastava sisulisi komplimente kui hästi ma tulen toime töö, hobide ja iseendaga. Pole hullu, selles osas, et ma tõesti tulen toime hästi. Pool tänust läheb psühholoogile, kes minu vaimset tervist on kõik need kuud toetanud. Ülejäänud pool saan jagada lähedased, sõbrad, tööandja, imearmsad inimesed kes sama on läbi elanud ja perekonna vahel. Kõikides neis sektorites on mul olnud au saada paindlikkust, toetust, ära kuulamist ja tugevat arvestamist, mida üks leinas lapsevanem kõige rohkem vajabki. Olemas olemist ning arvestamist, empaatiat. Privileeg, arvestades seda, et usutavasti ei ole kõigil seda rõõmu leida nii palju toetust enda ümber. Sellepärast olen ma enda tähelepanu suunanud toetuse jagamisele teistele. Olen ennast koolitanud, et rohkem kasulikku sisu luua ning inimestele anda märku – te ei ole üksi.
Lapse kaotanud vanem, kes sa oled sattunud mingil moel siia minu tekstini. Kõik ei ole pärast viite kuud nii tore ja rõõmus. Ma mõtlen enda pojale iga päev, ma nutan aeg-ajalt. Hiljutine kogemus, kui avalikus kohas hakkasin nutma oli SPA’d külastades. Istusime saunas ja sinna tuli isa väikese pojaga, nad mängisid seal jääga ja ma ei suutnud ennast tagasi hoida ning pisarad lihtsalt voolasid. Minu abikaasa istus minu vastas ja temas vallandus samasugune reaktsioon. Läksime sealt välja, et mitte kellelegi jalgu jääda, suundusime esimese ette juhtuva nurga taha ja kallistasime üksteist pikalt. Selliseid olukordi on olnud ka poes, jalutades, trennis, praktiliselt kõikjal kuhu ma ka ei läheks, meie unistus on seal peeglina vastas ja meenutab mulle ikka jälle seda liiga vähest aega mida meie perele anti Stefaniga koos kasvada.
Ma sättisin tema pildid meie perepiltide kõrvale raami, igakord möödudes vaatan teda. Ta oli niiiiii ilus beebipoiss. Seda teksti kirjutades mul jälle pisarad jooksevad. Ma ei nuta enam iga päev ja suudan rõõmu tunda elust, aga ei saa eitada, et kaotus teeb endiselt haiget ja kuidas veel… Ma arvan, et see on ka normaalne, ei ole kuigi palju aega veel möödunud. Vahel olen tundnud üksindust, sellisest vaatest mil elu läheb edasi ja Stefani lugu vajub tahaplaanile, aga minu jaoks oleks see nagu eile olnud kui pidin poja sülest ära andma, teades, et ma teda kunagi enam ei näe. Kõige suurema jõu edasi minna on andnud mulle elu positiivse külje otsimine ning nägemine. Jah ma kaotasin palju, aga mulle on ka palju antud. Mul on suurepärane abikaasa, imetore tütrekene ning tohutus koguses armsaid inimesi ümber. Rõhutan, et toetuse ja abi otsimine tõesti toimib. Väga hea on ka hoolitseda iseenda eest. Vahet ei ole mida teised arvavad, tuleb teha täpselt seda mida süda soovib. Aega läheb kindlasti, sest endine ma enam ei ole ning uue “minaga” vajab harjumist.
Osalesin hiljuti dokumentaalfilmis “Pisike”. Filmis osalesid veel 6 naist kellest kõik rääkisid küll erinevad lood, kuid ma tundsin, et meid kõiki ühendasid süütunne, hirm, ärevus ja sügav kurbus ning puuduolev tükike endast, mis lahkus koos meie lastega. Ma kartsin veidike osaleda sellises projektis, kuid leidsin enda jaoks paar MIKS’i, mis aitasid stressi ajal jõudu ankurdada ja see lihtsalt ära teha. Esimene miks: Kui mulle anti elu poolt selline raske lugu kanda, siis ma kasutan seda lugu teiste hüvanguks ning annan võimaluse Stefanil olla osa sellest maailmast ilusal eesmärgil. Teine “miks” oli seotud minu tütrega. Tahtsin olla talle eeskujuks ja näidata, et isegi kui ma kardan, siis ma teen selle ära, kui see on mulle oluline. Ma arvasin, et see kogemus lõhub mind ning leian end taas algusest. Üllataval kombel sain ma hoopis veel rohkem toetust ning ühendust iseendaga ja teistega kuulates nende lugusid ning samastudes. Kõik lapsevanemad, kes te olete lapse kaotuse kogemuse saanud, te olete VÕIMSAD! Ma imetlen teid. Ükskõik millise toimetuleku viisi te enda jaoks valite, ma ei mõista hukka, sest ma mõistan kui raske on see kogemus millest tuleb läbi minna.
Kas ma olen suur õde? Küsis tütar minu käest. Jah, isegi kui sinu väikevend on surnud, sa oled suur õde. Samamoodi tuleb aeg-ajalt Simsule meelde tuletada, et ta on ISA. Kui sünnib beebi, keda mitte keegi teine peale meie ei näe, võib tekkida väline surve justkui teda poleks olnudki, aga ta oli! Ta oli 41 nädalat ja 3 päeva vana. Me ei kahtle hetkekski kui sureb meie vanaisa, et kas tema ikka oli vanaisa ja mina lapselaps, kuid kui sünnib beebi, kes päevagi ei ela, tahavad inimesed teda kustutada. Mõnes mõttes ma mõistan seda, ka mul tekkis kahtlus, kas ma olen nüüd kahe lapse ema või endiselt ühe lapse ema. Tegelikult olen ma kolme lapse ema, kellest üks on elavate kirjas. Pärast vestlus tütrega, ta mõistis paremini ning tundis ennast paremini. Ma olen temaga ka vestelnud ärevusest ja hirmust, sest ta võttis minu eeskujul need hirmud üle. Tekkisid taas unehäired. Aitas see, et mina iseendaga tööd tegin. Mida turvalisemalt suutsin mina end oma kehas tunda, seda turvalisemalt hakkas ka tütar end tundma. Juba varasematest postitustest tuttav Tiiger käib endiselt tütrel kaasas ning pakub vajalikul hetkel lohutust. Stefanist räägime kodus kui meie pere osast, väga vabalt ja avatult. Simsu puhul ma märkasin, et osa hetkedel ta tõmbus jälle endasse. Meeste eripära. Nad ei taha koormaks olla. Soovivad ise peret toetada, kuid sellest hoolimata nad vajavad ka ise toetust. Mul on mõned korrad õnnetunud talle taas lähedale pääseda selle teemaga ning toetust pakkuda. Muudes osades on ta lihtsalt imeline! IMELINE ISA. IMELINE ABIKAASA ja IMELINE KASUISA. Mida rohkem aega möödub Stefani surmast, seda enam ma näen seda tugevust millesse mees kasvanud on. Õeldakse, et tervenda poiss mehes ja poisikesest saab mees. Poja kaotus murdis mehe, aga asemel on kasvanud veelgi tugevam, tervem ja mehelikum osa temast. Mida on ilus kõrvalt jälgida. Ma olen nii uhke tema üle, et ta pole pöördunud kahjulike toimetuleku viiside poole ning on saanud minuga sarnaselt võimsust juurde tegemaks seda mida süda kutsub.
5 kuud pärast Stefani kaotust saan õelda, et meie pere on veelgi enam kokku kasvanud, meie paarisuhtes on olnud kergeid kõikumisi, kuid me oleme need koos ära lahendanud ning saanud veel tugevamaks liiduks. Armastus on kasvanud mühinal. See tagajärg aitab meil pisut rohkem mõtestada milleks see raske kogemus tuli. Mõtestamine jällegi on oluline, see aitab edasi elada koos kogemusega. Meie poja tuli hetkeks ja andis meile nii palju jõudu, armastust ja lähedust. Ma olen nii tänulik täna, et ta üldse tuli ning saime temaga raseduse teekonda nautida, unistada ning koos kasvada. Ma võtaks selle postituse kokku sellise lühikese, kuid tabava lausega: Ta oli PISIKE, aga VÕIMAS.