Kui kaks inimest tulevad suhtesse tugevate lapsepõlvetraumade ja ebaturvaliste kiindumusmustritega, siis tervislik suhe ei tähenda seda, et nad enam ei triggerdu. Pigem tähendab see, et suhe muutub kohaks, kus mõlemad saavad õppida teistmoodi olema.
Mõlemad vastutavad enda eest
„Mul aktiveerus praegu vana muster“ ei tähenda automaatselt „sina tegid minuga midagi“.
Inimene õpib märkama: see, mida ma praegu tunnen, võib olla seotud ka minu minevikuga.
Näiteks: „Kui sa praegu vaikseks jäid, tekkis mul tunne, et sa hülgad mu. Ma tean, et see on minu jaoks vana haav. Mul on vaja korraks rahuneda, mitte sind rünnata.“
Konflikt ei tähenda suhte lõppu
Terve suhe ei ole konfliktivaba. Küll aga tekib usaldus, et pärast konflikti tullakse tagasi kontakti.
Ei ole:
- karistavat vaikimist
- ähvardusi lahkuminekuga
- meeletut tõestamist
- teise inimese kontrollimist
- „kui sa mind armastaksid, siis…“
Vaid mõlemad on võimelised ajapikku tuvastama ja rääkima üksteisega. Ausalt ja avatult. Näiteks öeldes:
„Ma olen praegu väga vihane. Ma ei taha sulle haiget teha. Võtame pausi ja räägime sellest õhtul uuesti.“
Mõlemad õpivad taluma lähedust ja ka tundma turvalisena eemal olles
Traumaga inimene võib karta nii hülgamist kui ka lähedust.
Üks võib mõelda:
„Ära jäta mind.“
Teine:
„Ära tule mulle nii lähedale ja sõltu minust nii palju.“
Terves suhtes ei pea kumbki oma vajadustest loobuma. Õpitakse leidma kolmas võimalus: lähedus ilma ennast ja oma vajadusi hülgamata.
Nad ei päästa üksteist
See on väga oluline.
Partner ei ole terapeut, vanem ega päästja.
Ta võib olla toetav, aga ta ei pea teise inimese haavu ära parandama.
„Ma olen siin sinuga“ on tervislik.
„Ma pean sind terveks tegema, muidu sa ei ole võimeline minuga suhtes olema täisväärtuslikult“ – ei ole.
Piirid ei ole hülgamine
Üks võib öelda:
„Ma armastan sind, aga ma ei ole nõus, et minuga niimoodi räägitakse.“
Ja teine õpib seda kuulma mitte kui: „Sa ei armasta mind.“
vaid kui:
„Meie suhe vajab siin teistsugust käitumist.“
Nad saavad olla haavatavad ilma, et haavatavust kasutataks relvana
Kui üks avab ennast haavatavast kohtast, rääkides kuidas miski teda tundma paneb ja mida ta kardab, siis teine ei kasuta seda hiljem vaidluses tema vastu.
Haavatavus hakkab tähendama: „Ma annan sulle enda sisemaailma näha“, mitte „Ma annan sulle relva enda vastu.“
Mõlemad õpivad parandama, mitte ainult vabandama
„Vabandust“ ei ole lahendus.
Vabandusele hakkab järgnema ka vastutuse võtmine:
„Ma sain aru, et ma tegin sulle haiget oma käitumisega. Ma hakkan harjutama, et räägin sellest kui ma vajan lähedust, mitte ei hakka sind survestama ega provotseerima selleks.“
See on uue mustri harjutamine.
Ja kõige olulisem:
Kahe traumataustaga inimese tervislik suhe võib alguses olla päris ebamugav.
Sest mõlemad võivad avastada:
„See, mis mulle varem tundus armastusena, ei ole tegelikult turvaline armastus.“
Ja vastupidi:
„See, mis mulle varem tundus igav, eemalolev või ebakindel, võib tegelikult olla rahu.“
Tervislik suhe ei tähenda, et kumbki ei aktiveeru enam kunagi
See on suhe, kus järjest sagedamini toimub:
aktiveerumine → märkamine → paus → enda reguleerimine → aus suhtlus → kontakt → parandamine → uus kogemus.
Ja aja jooksul hakkab keha õppima:
„Ma võin olla väga lähedases suhtes ja jääda iseendaks.“
„Ma võin öelda “ei” ja mind ei hüljata.“
„Me võime tülitseda ja suhe ei lagune sellest.“
„Ma võin vajada teist inimest, aga naudin ka aega üksinda.“
„Ma võin armastada teist inimest ja usaldada, et ta tuleb enda elu, probleemide, haavade ning tunnetega ise toime.“
See ongi minu meelest väga hea kirjeldus sellest, kuidas kaks inimest ei pea olema teineteise päästjad ega täiuslikud, et üksteist armastada. Nad saavad olla kaks inimest, kes on erinevad ja erineva taustaga, kuid õpivad koos turvalisemalt armastama.
Minu töö keskmeks ongi aidata avastada mis sinu reaktsioonide all tegelikult toimub, muuta mustrit, mida sa kordad ja ellu rakendada uut turvalisemat viisi armastust kogeda.
Kui tunned, et saad oma mustritest juba aru, aga päris olukorras lähed ikka vanasse reaktsiooni tagasi, siis järgmine samm ootab SIIN.