Ma tunnen juba pikemat aega, et tahaksin kirjuta teemal “mis hoiab mind tagasi”. Me kõik oleme tõenäoliselt mingis eluetapis kogenud erinevaid sisemisi konflikte mis hoiavad tagasi tegemast valikuid mis lõpuks tooksid parema elu kogemuse. Otsides taga elu mõtet või mõeldes kas see mida ma täna teen on üldse oluline. Ma olen palju mõelnud selle kuidas üldse valikuid tehakse.
Kui palju oled mõelnud selle, et kas oled enda tööalase valiku üldse ise teinud? Või on see olnud mõjutatud sõpradest, perekonnast. Valik lähtuvalt sellest millega võiks hästi teenida? Mitte, et need erinevad põhjused miks mingis valdkonnas tööd alustada valed oleksid, aga ma usun, et põhjus miks paljud inimesed enda ametis ning töökohtades rahulolematust tunnevad võivad just alguse saada sellest MIKS’ist. Miks selline valik üldse tehti. Põhjus võib peituda ka selles, et ehk mingis eluetapis me tegelikult ei tunnegi iseennast nii palju, et teha enda väärtustest lähtuvalt valikut või ei usu ennast südamelähedast valikut väärivat. Vahel ehk soovime tõestada enda õigust omada kohta perekonnas, maailmas või sõpruskonnas ning valideerida iseenda väärtust läbi ameti, staatuse või raha. Aga kas miski mida on valitud selleks, et täita väliseid eesmärke ning tõestada enda väärtust võib ka õnnelikuks teha? Või peitub õnn hoopis hetkest kasuliku ning õpetliku leidmisest ja aktsepteerimisest. Ma usun siiralt, et hoolimata nendest sügavamatest põhjustest miks mingeid valikuid on tehtud on need alati õiged. Me oleme alati praeguses hetkes seal kus olema peame, sest teeme ju enda valikuid alati lähtuvalt sellest mida hetkel õigeks peame, anname endast parima. See aga ei tähenda seda, et inimesena kasvades me ei võiks valikuid uuesti teha vastavalt sellele mis NÜÜD tundub sobivam. Kas see mitte ei võikski olla elamise ilu? Kogeda, õppida, avastada teha uusi valikuid ning alustada teekonda uuesti, aga olles nüüd paljude õppetundide võrra rikkam ning iseendast teadlikum. Uus valik on kindlasti lähedasem juba sisemistele soovidele ning samuti on ka emotsionaalselt suurem oskus hinnata käesolevat hetke sellevõrra rohkem millest eelnevalt puudust tundsime.
Sama kehtib minu jaoks ka suhetes. Inimesed käivad elu läbi otsides enda hingesugulast. Kuid mis täpsemalt on hingesugulane? Kui hetkeks maagia kõrvale jätta siis kas see inimene ei võiks olla keegi kes on valmis sinuga võrdselt panustama, tingimusteta olemas olema ning läbi raskuste koos kasvama. Keegi julge, ilus, siiras inimene kes enda hirmudest, enda muredest ja väljakutsetest hoolimata ikkagi jääb sinu kõrvale olles valmis enda elu jagama sind aktsepteerides ning toetades läbi elu. Kuid esmalt, et sellist inimest leida tuleks ehk iseendalt küsida kas mina olen valmis olema see teine pool? Kes on valmis teise jaoks tegema täpselt sama.
Lõpuks on meie väline maailm ikka ainult meie sisemaailma peegeldus ning valem erinevates eluvaldkondades edu saavutamiseks on lihtsam kui oskame arvata. Selleks, et nautida enda tööd tuleb ausalt, filtriga ja julgelt väljendada enda väärtusi, küsida väärilist tasu ning valida amet mida päriselt naudime. Selleks, et kogeda tingimusteta ilusat, puhast ja toetavat armastust tuleb ise valmis olla see partner olema, küsida endalt kas mina ise olen “see õige” ning kohelda enda partnerit täpselt sellise austuse, usalduse ja armastusega nagu soovid kogeda tehes seda midagi vastu ootamata. Inimesele kes sind väärtustab ning armastab ei pea regulaarselt seda meelde tuletama ega õpetama kuidas seda teha. Ta lihtsalt loomulikult püüab anda endast parima, et mitte sulle haiget teha andes endast võimaliku, et kõik hästi oleks. Selline dünaamika saab võimalikuks ainult siis kui valik olla üksteisega on seotud kõige muu kui ootustega kuidas suhe peaks arenema, milline partner peaks olema ning kuidas ta peaks käituma. Valik mis on tehtud kõikide väärtuste baasil mida sa teises inimeses hindad ja armastad.
Lõpetuseks ma tahaksin rõhuda, et meie kõige olulisem suhe on alati see mis on meil iseendaga. Suhtest endaga saab alguse suhe ümbritseva maailma ja inimestega. Kui selles esmases suhtes on tugevad mõrad või lausa hingematvad augud, siis võime jääda lõpmatuseni õnne, rahu, armastust otsima. Need kolm imelist tunnet ei ole miski mida saab leida või sunniviisiliselt teiselt inimeselt võtta/nõuda. Ega mitte ka osta. Need emotsioonid asuvad meie sees ning need juhtuvad meie sees. Maailm saab ainult peegeldada seda mis juba on olemas. Me ei saa seista tõsise näoga peegli ees oodates, et peegeldus enne meid naeratab. Valikuid tehes on hea alati mõelda sellele, et praegusel hetkel ma teen valiku mida oskan ning see on parim mida ma tean. Homme ma ehk teeksin juba uue valiku ja ka see on hästi. See on ainus võimalus kuidas õppida, kasvada ja luua läbi elu. Ei ole mõtet ennast piitsutada valikute pärast mis juba kord tehtud sai. Kui tunned sisemist konflikti, hinda õppetundi, küsi mida ma järgmisena soovin, kuidas ma saaksin siit edasi liikuda? ning tee uus valik, asu teele. Mitte keegi ole kunagi valmis selleks mis järgmisena tuleb kuid suurim julgus on ikkagi samm teha ning järele uurida. Julgus ei tähenda, et me ilmtingimata oleme kartmatult valmis kõigeks. Julgus on tunda hirmu kuid tegutseda sellegipoolest.