Kas ego surm tähendab, et minus ei ole enam grammigi ego alles jäänud? Mis asi üldse on ego ja miks ta on eraldatud tähenduses? Ma püüan kuidagi panna enda sõnadesse mis on minu silmis üldse ego. See on mask või mehhanism mis salvestab kõike mis on elu jooksul meiega juhtunud alateadvusesse ning peaks läbi selle hoidma inimest ohu eest tervena ning aitama püsida elus. Maailmas kus enam ei ole otsest ohtu meie elule ning kus inimene on kõige targem teada olev liik maal on ego pigem saboteerimise rollis takistades inimkonna arengut.
Enda ego lahti monteerides ma näen seal enda piiravaid uskumusi mida on üldiselt kujundanud ühiskond, minu vanemad, minu koolikaaslased, minu töökaaslased, sõbrad. Ma tunnen vastuhakku teadlikult valitud muutustele mis väljendub tugeva ärevuse tundena. Ma kuulen hinnangute andmist enda peas iseendale ning vältimist enda tunnetega tegelemisel. Vahel vajadust lohutamise järele või välist valideerimist. Minu esimene “ego surm” toimus hetkel kui ma avastasin meditatsiooni ning hakkasin enda mõtteid ning tundeid vaatlema. Sellel hetkel ma hakkasin eristama enda algolemust oma egost. Ma olin rollis kus informatsioon voolas peast läbi ning ma taipasin järsku, et kuskil olen päris mina kes seda kõike vaatleb hinnanguid andmata. Ma hakkasin vahet tegema autentsel endal ning oma egol ka olukordades kus näiteks kedagi kiusati. Üks osa minust ütles, et ma eiraksin, sest nii on mulle parem. Teine osa, aga tunnetas, et eiramine ei ole õige ning ma peaksin proovima kuidagi aidata või tasakaalu looma. Ego soovib võtta, saada või luua turvalisust, vältida muutusi. Autentne osa meist soovib aga anda, luua aidata ning ei tunne hirmu.
Ma hakkasin nägema inimeste käitumise taga nende algolemust. Ma mõistsin miks mõned inimesed käituvad teistega inetult ja teevad tahtlikult haiget, hukka mõistmise või hinnangute andmise asemel ma hakkasin tunnetama seal taga nende enda valu ning hakkasin looma seoseid sellega millist kohtlemist on nad ise saanud. Nagu õeldakse “inimesed kes tunnevad valu, loovad valu”.
Ma olin enda egole jõudnud jälile ning vaatlesin kõrvalt ka iseenda käitumismustreid, panin neid kirja ning üritasin leida seoseid minu minevikuga. Ma hakkasin enda emotsioone ja sisemailma vaikselt juhtima tehes vahet olukordadel kus minu ego proovis mind muutuste eest kaitsta automaatsete reageeringute ning käitumistega ning proovisin keskenduda aina enam enda sees oleva vaiksele häälele mis mind juhendas olukordadele lähenema teadlikumalt. Lähtudes enda väärtustest, armastusest ja mõistmisest hirmu asemel.
Jõudsin järgmisesse etappi mis oli “spirituaalse ego” tekkimine. Selline olukord tekkis pärast sügavat tööd iseendaga ning enda teadliku juhtimisega. Väljendus peamiselt selles, et mind hakkas häirima inimeste egopõhine käitumine ning tekkis vastupandamatu soov neid “korda teha”. Õnneks tuli selle ego surm kiirelt taibates, et minu vastutus ei ole kedagi korda teha ning ka võimalus selleks puudub. Me saame olla ainult inspiratsiooniks ning teejuhiks neile kes seda avatud meeltega vastu võtavad ja vajavad. Siin kohal on väga hea lause “aga kas ma küsisin sinu arvamust”. Me oleme mitte ainult õed ja vennad vaid hinged kes algolemuselt on võrdsed hoolimata elu jooksul kogutud teadmistest, staatustest jne. Sest kui sa ei ole Teele, Taavi või advokaat, ettevõtja, artist, kas see tähendab, et sind enam ei ole? Või sa oled teadlik olend kogemas elu. Nagu me kõik. Sellise neutraalsuse, austuse ja armastusega kaashingede vastu ma peangi oma järjekordseid ego matuseid, lubades tal eksisteerida, aga mitte minu elu juhtida läbi hirmu.