Ma olen ka seal olnud...
Ma tean, mida tähendab oodata sõnumit telefoni ääres.
Mõelda iga vestlus uuesti läbi, kas ma ütlesin midagi valesti?
Olla “mõistev”, isegi kui sees on segadus ja valu.
Pikka aega arvasin, et probleem on temas. Et tema on suletud ja kardab lähedust.
Hiljem sain aru, et minus oli sama muster.
Ma kartsin olla päriselt haavatav.
Ma ei osanud ennast turvaliselt väljendada.
Ma tõmbusin endasse siis, kui vajasin lähedust tegelikult kõige rohkem.
See hoidis mind samas valusas dünaamikas, isegi inimestega, kellega oleks võinud tekkida midagi päriselt head.
Muutus ei tulnud siis, kui ma leidsin “õige inimese” või sain õige infokillu.
Muutus tuli siis, kui ma muutsin kiindumusmustreid.
Valvad telefoni ääres, ei suuda keskenduda ega rõõmu tunda.
